JUHTKIRI | Energeetika kobarkäkist päästab investeerimine
(59)Kas on jäänud mõni elektritootmisviis, mis pole ennast praeguse energiakriisi ajal veel diskrediteerinud? Selline küsimus on õhus pärast äsjaseid Auvere elektrijaama ja LNG-terminali käkke, mis koos teiste – nii Eesti kui ka muude Euroopa riikide – energeetikavaldkonna käkkidega annavad kokku hiiglasliku üleeuroopalise kobarkäki.
Auvere jaama kehv töökindlus pole üldiselt uudis, aga oleks siiski oodanud pikemat riketeta tööaega kui ainult mõned päevad. Sügisel läbis jaam ju põhjaliku hoolduse, et vähendada ootamatute rikete riski külmaperioodil.
Aastaaeg on praegu selline, et Auvere jaama rohepöördeliste asenduste ehk tuule- ja päikeseparkide kiitjatel on tark tagaplaanile hoida – ilmselge, et meie laiuskraadil on neist südatalvel vähe abi. Ja jutu, et kuskil Euroopas ikka tuul puhub või päike paistab, saab põhja lasta värske näitega elektrikaablist Estlink 1, mis on praegu umbes nädala lõpuni tehnilise rikke tõttu rivist väljas.
Et mitte liialt Eestit haletseda, lisame siia ritta tuumajaamade näite – Soome Olkiluoto 3 kasutuselevõtmine lükkub aina edasi ja Prantsusmaa 56 reaktorist umbes pooled ei tööta, sest hooldustöödega on graafikust maha jäädud. Nii et ka tuumaenergeetika on praegu Euroopa elektritarbijatele pettumuse valmistanud.
Uutesse tootmisüksustesse ja ühendustesse investeerimine ei hakka mõju avaldama kohe, aga see on ainus sisuline lahendus.
Mida teha, et sellest kobarkäkist pääseda? Esiteks ei tohi uskuda ühtki poliitikut, kes lubab võimule pääsedes probleemi kohe lahendada ja meid neljasendise või lausa tasuta elektriga kostitada. Samuti ei tasu uskuda aktiviste, kes ei suuda tunnistada taastuvenergeetika puudusi.
Põhiline on uutesse tootmisüksustesse ja ühendustesse investeerimist kiirendada. See ei hakka mõju avaldama kohe, vaid aastate jooksul, aga see on ainus kestlik lahendus.
Kusjuures investeeringuid kavandades tuleb tõrjuda kujutelma, et tuleb investeerida ainult mingisse ühte konkreetsesse elektritootmisviisi. Ei, Eesti energiatootmise portfell peab olema mitmekesine ja meie oma tootmisvõimsust peavad täiendama tugevad riikidevahelised ühenduskaablid, et elektrit saaks väheste piirangutega nii eksportida kui ka importida. Samuti on meil vaja peale Soome oma ka Eesti enda LNG-vastuvõtupunkti.
Kokkuvõttes: energeetika kobarkäkist päästab investeerimine ja koostöö. Aga muidugi mitte selline „koostöö“, mida teevad Elering, valitsus ja Alexela.
