NÄDALA NÄGU | Ivan Orav: Pätsi ajal aidati päriselt

Minult on küsitud, kuidas oli katuserahaga Pätsi ajal? Kas siis ka seda riigikogus jagati?

Vastus on selge: muidugi mitte! Esiteks seetõttu, et ega tollal sularaha eriti liikvel olnudki. Aga peamine: raha ei paranda sul ju katust ega künna põldu! Ikka inimene ise on see, kes saab teist inimest aidata. Ja sellepärast ei pildunud tollased poliitikud mitte raha, vaid läksid hädalistele ise appi. Sest Pätsi-aegsetel riigimeestel olid kuldsed käed! Oli täiesti tavaline, et riigikogu liige põhitööst vabal ajal kellegi katust paikas või aeda lappis, suvel heina tegi või talvel puid lõhkus. Eestimaal polnud üldse võimalik ringi liikuda, ilma et sulle poleks tulnud vastu mõni rõõmus vilet laskev vandersell, kelles sa tundsid lähemale jõudes ära riigikogu liikme. Saapad olid tal kepi otsas üle õla, et mitte taldu kulutada, õlal märss piimapudeli ja värske leivakääruga, ja kui sa tema käest siis küsisid, kuhu minek, siis vastas ta umbes nii:

„Lähen kõigepealt ja aitan Nõgeseaugu peremehel kartuleid võtta, siis astun läbi vana Sibula Salme juurest, lõikan tal varbaküüsi ja pesen selga, siis kiirustan Päraussi tallu, kus kaevan mõnikümmend meetrit kraavi ja õhtuks pean jõudma Hirnaste kõrtsi, kus tõmban välja kõrtsiemanda hamba. Ja kui see kõik tehtud saab, siis mängin veel öösel Villa Viiu ja Siili Otu pulmas viiulit kah!“

Oletame nüüd, et kõigi nende tarvilike tööde tegemise asemel oleks riigikogu liige lihtsalt hädasolijaile raha jaganud. Mis kasu sellest oleks tõusnud? Ega siis raha Sibula Salme pikki varbaküüsi ei lõika, Päraussi heinamaadele kraavi ei kaeva või Viiu ja Otu pulmas lustakalt viiulit ei sae. Ise tuleb käed tarvilikele töödele külge panna, mitte laiskvorsti kombel kukrust münte välja valada.

Kusjuures vabanduseks polnud ka see, kui vanaduse tõttu ihuramm juba kahanema kippus ega lubanud enam heinatöödel või vallamaja ehitusel kaasa lüüa. Pätsi ajal oli riigikogus loomulikult ka eakaid liikmeid, aga nemadki leidsid endale sobiva ameti, käisid näiteks seakarjas, keetsid talgulistele putru või voolisid puulusikaid. Naisrahvasaadikud käisid üksinda koju jäetud lastele rinda andmas – kas katuseraha saaks sellega hakkama? Minu teada katuserahal tisse pole.

Jah, tollal olid riigikogu liikmed tõelised rahva teenrid!

Isegi palvetada ei viitsita enam ise, sest mille muuga selgitada seda, et paljud riigikogu liikmed nii heldelt kirikuid toetavad.

Väga kurb on see, et tänapäeval on rahvasaadikud muutunud nii mugavaks ega viitsi enam ise väikest sõrmegi liigutada. Isegi palvetada ei viitsita enam ise, sest mille muuga selgitada seda, et paljud riigikogu liikmed nii heldelt kirikuid toetavad. Üks mees – ma tema nime ei soovi isegi nimetada, nii vastik oli mulle see inimene – ütles mulle otse suu sisse: tema toetab kirikut sellepärast, et papid tema eest palvetaksid, ja sporti sellepärast, et sportlased tema eest jookseksid. Siis on tal tervis korras, kehakaal kontrolli all ja pärast surma pääseb ta paradiisi.

Ma üritasin sellele inimesele selgitada, et nii see nüüd küll ei ole, katuseraha eest ei saa osta kohta paradiisis ega saledamat kehakuju. Aga rahvasaadik ei kuulanud mind, sõi matsutades ja naeris:

„Raha eest saab kõike!“

Vanasti toetati kirikut sellega, et käidi seal kella löömas ja kirikuõpetaja musta kleiti nõelumas, kui auk juhtus sisse tulema. Sporti aga sel moel, et Palusalul oleks, keda trennis tuuseldada, kägistada ja loopida, sest ainult niimoodi kasvab spordimehe muskel. Aga nüüd pole muud kui raha ja raha.