EESTLANE USA KÕRBES | „Kohtasin just eestlast!“ See hüüe võtab seest õõnsaks

Kui ütlen ameeriklastele, et olen eestlane, siis enamusel pole aimugi, mis elukas see eestlane on. Aga vahel harva juhtub ka midagi, mis mul seest korraks õõnsaks võtab. Nimelt hõiskab mõni harv ameeriklane rõõmust, et „ma just kohtasin ühte teist eestlast ja te peate tingimata kohtuma!“

See hüüe on hirmutav kahel põhjusel. Esiteks on hõiskaja millegipärast seisukohal, et pelgalt see tõsiasi, et oleme mõlemad eestlased, on raudselt aluseks sügavale hingesugulusele ja eluajalisele verevendlusele. Pinge on kohtumise hetkel viimse vindini keritud, sest kohtumise algatanud ameeriklane vaatab ootusärevalt ja laialt naeratades, noogutades mõlemale otsa ja ootab kohesest hingesugulusest tulenevat ilutulestikku.

Ja teiseks selle pärast, et 99% juhtudest on aga tegu Eestis elava venelasega, kes eesti keelt praktiliselt ei räägi ja kes Eestis end võib-olla eestlaseks ei kutsukski. Kui siinsete eestlastega rääkides tuleb juttu, et näe, kuulsin, et üks eestlane on veel siiakanti kolinud, siis küsib keegi alati kõhklevalt, kas on ikka päris eestlane vä?