Toomas Alatalu aastakokkuvõte: „minskilased“ soleerivad edasi, Lavrov matab koostööorganisatsioone, aga Euroopa üksmeel siiski kasvab

Aasta lõpp läheneb ja kõigile on selge, et 2022. aasta oli Ukraina sõja aasta. Õigemini võtmeaasta, sest sõditakse ju kaheksandat aastat, ent võitjajanu ihkav Kreml muutis selle veebruaris osalisest sõjast täissõjaks.

Paljudele ootamatult avanenud Venemaa brutaalsus ei jätnud kellelegi muud võimalust, kui võtta selge hoiak võtta ehk siis toetada ohvrit. Kuna kümnete naaberriikide ja partnerite jaoks on tegu teada-tuntud agressoriga, kelle käekiri pole aastasadu muutunud, sündisid enneolematud asjad: Euroopa kui kontinent ühines (= Rootsi ja Soome liitumine NATOga) ja pärast pikki juriidilisi heietusi hakkasid taas kehtima sõjaolukordade seadused. Elik mitte ärimehed ei kehtesta hindu ja ei otsusta selle üle, kes infoväljal sõna saab, vaid seda teevad poliitikud ja valitsused.

Mõistagi on jutt 60-dollarilisest hinnalae kehtestamisest naftale, et teha lõpp agressori siiani käinud tuluteenimisele ja alustada tema otsustavat isoleerimist muust maailmast. Saavutamaks nii sõja lõpetamist kui tema allumist ühistele kooseksisteerimise reeglitele. Nagu teada, üritasid paljud valitsused veelgi madalamat hinnalage kehtestada, ent sõjast teenivatele ärimeestele pole enam lihtne päitseid pähe panna ja hetkel tuleb olla rahul, et esimene tõsine samm selles osas ikkagi suudeti teha.