Küüniliselt võttes võib valitsuse osavõtmatust mõista. Enamik valijaid ju haigutab praegu tööstuse käekäigust rääkivate teadete peale, neid huvitab rohkem omaenese väljaminekutega hakkama saamine. Seega keerlebki Eesti majanduspoliitika praegu peamiselt eratarbijate ühel või teisel viisil toetamise ümber. Tööstuse probleemide ignoreerimine maksab millalgi kätte töötuse suurenemise kujul, aga valitsus näib panustavat sellele, et see mats enne 2023. aasta 5. märtsi valimisi veel tohutut hulka ei taba.

Variante Eesti tööstuse aitamiseks on. Viimane aeg on lülitada sisse ka poliitiline tahe, mis mõnes teises valdkonnas on liigagi vägev.

Tegelikult vajaks Eesti tööstus muidugi riigi teravat tähelepanu ja tuge. Euroopa Komisjon on kehtestanud liikmesriikidele avarad raamid, et nad saaksid sõja tõttu raskustesse sattunud ettevõtetele abi anda. Paljud riigid ettevõtteid ka aitavad – eeskätt kõrgete energiahindadega toimetulemiseks. Pole ime, et Eesti tööstusettevõtetel on nendega varasemast keerulisem konkureerida.

Universaalteenus on isegi eraisikute aitamiseks lombakas meede, ettevõtetest rääkimata, ja seda laiendama ei peaks. On ka muid võimalusi, mida saab teistelt riikidelt n-ö spikerdada: olenevalt riigist makstakse hüppeliselt suurenenud energiakuludega ettevõtetele otsetoetusi, subsideeritakse nende laenusid või makstakse laenutagatisi. Prantsusmaa sai äsja Euroopa Komisjonilt heakskiidu isegi CO2 kvoodi kulude hüvitamiseks aastatel 2021–2030, et vältida CO2 „leket“ ehk tootmise ümberpaigutamist EL-ist väljaspool asuvatesse riikidesse, kus on siinsest vähem ambitsioonikas kliimapoliitika.

Lühidalt: variante Eesti tööstuse aitamiseks on. Viimane aeg on lülitada sisse ka poliitiline tahe, mis mõnes teises valdkonnas on liigagi vägev.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid