NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: rahu, ainult rahu!

On õhtu, inimesed seisavad bussipeatuses. Kuu paistab. Korraga hakkab üks ümmarguse pannkoogiga sarnanev mehike mahedal häälel kõnelema: „Oi-jah, oi-jah! Küll see sõda on ikka kole asi!“

Inimesed noogutavad, keegi vastu ei vaidle.

„Tuleks ära lõpetada see sõda!“ jätkab mehike. „Aga näed, selle asemel antakse muudkui Ukrainale relvi juurde! See on ju hirmus kuritegu.“

Inimesed on esiti endiselt vait, aga viimaks lausub üks mees ettevaatlikult:

„Nojah, aga kuidas nad ilma relvadeta sõdida saaksid?“

„Polegi tarvis sõdida!“ hüüab mehike peenikese, innuka häälega. „Mistarvis seda teha? Sõda on väga paha! Me peame rahus elama! Me peame olema sõbrad!“

„No aga kuidas sa saad olla venelasega sõber?“ ärritub nüüd üks naisterahvas. „Nad ju röövivad ja tapavad!“

„Aga kas siis peab neist eeskuju võtma?“ küsib lihtsameelse näoga mehike vastu ja naeratab hellalt üle terve näo. „Ei, mina arvan, et ei pea! Eks ole: kui üks tapab, siis on see paha. Aga kui kaks tapavad, siis on see topeltpaha!“

„Aga mida siis teha?“ ärrituvad juba ka teised inimesed.

„Tuleb olla sõbralik ja hea,“ vastab mehike õrna häälega.

„No ei saa ju! Peab ennast ometi kaitsma! Ja kaitsmiseks on tarvis relvi!“ karjuvad inimesed läbisegi.

„Teate, mis!“ ütleb mehike ja tõstab näpu tähtsalt kõrgele õhku. „Ma olen selle üle aastaid ja aastaid mõelnud ja kuulake nüüd, mis ma välja mõtlesin! Kui minu teha oleks, siis ma kaotaksin relvad maailmast üldse ära! Vaat nii! Misjaoks on maailmas vaja niisuguseid asju, millega tehakse teisele inimesele haiget?“

„No siis kaota kõigepealt venelaste relvad ära!“ käratab üks habemik.

„Ei, ei, sõdida ei tohi, tuleb otsekohe sõlmida rahu!“ vastab mehike õndsalt naeratades.

„Vahet pole ju, kelle relvad! Vaadake, mina mõtlen nii: kui ukrainlastel relvi poleks, siis nad ei saaks venelastega sõdida! Ja siis olekski rahu! Ja kui on rahu, siis on kõik inimesed õnnelikud!“ jutlustab pannkook ja tema silmad lähevad väga suureks ja neis peegeldub lõpmatu härdus. „Ja seda kõike oleks nii lihtne saavutada, kui poleks ahneid lääne relvaärimehi, kes soovivad jagada laiali hirmsaid tapariistu, millega valada süütute inimeste verd ja teenida seeläbi hiigelkasumit. Teate, sõbrad, mina saadaksin Ukrainasse kahurite asemel hoopis lilli! Kas see poleks palju kenam?“

„No see on nüüd küll päris loll jutt!“ ägestuvad inimesed. „Mida nad nende lilledega peale peaksid hakkama? Neil on tarvis vaenlasega sõdida, mitte lilli nuusutada!“

„Ei, ei, sõdida ei tohi, tuleb otsekohe sõlmida rahu!“ vastab mehike õndsalt naeratades. „Vaenlasi pole tegelikult olemas, teiste inimestega tuleb lihtsalt rääkida, katsuda neid mõista, ja kõik saab korda.“

„Lõpeta see plära!“ karjutakse talle vastuseks. „Sul vist kruvid logisevad! Mida siin mõista on? Vastu vahtimist tuleb kuradi Putinile anda, mitte temaga rääkida! Kuu pealt oled kukkunud või, lollakas?“

Pannkook ajab suu ammuli, et midagi vastata, aga enne seda kostab taevast jäme hääl:

„Kuidas sa sinna said, tola? Ma olen sulle sada korda öelnud, ära kõõlu serva peal!“

Ning seejärel laskub taevast alla jäme kuldne kuukiir, haarab kummalisel mehikesel kraest nagu kassipojal ning tõmbab ta – viuhti! – pimedasse tähistaevasse.

Inimesed bussipeatuses rahunevad kohe.

„Oligi kuu pealt kukkunud,“ räägivad nad. „Siis on kõik selge.“