ARVUSTUS | Paide teatri „Oaas“ on kui eepiline ood loomingulisele stiihiale

Paide teatri viimane lavastus „Oaas“ on pea hoomamatu, seal toimub palju – see on viimane hullamine majas, kus on ligi viis hooaega loodud elavat teatrikunsti.

Paide teatri viienda hooaja ja kogu senise tegevuse katkestab performatiivne, grandioosne ja värvilaiguline kõige viimane uuslavastus „Oaas“, milles peab osalema, sest tegemist on Eesti teatris siin ja praegu aset leidva märgilise sündmusega, mis tähistab ühte Eesti väikelinna sündinud teatri sellisel kujul kadumist. Kas lahvatab sealsamas uus loominguline epitsenter, kuhu tekib värsketest ja julgetest ideedest rikastatud teatrioaas?

Lavastuse „Oaas“ preluudium leiab aset Paide muusika- ja teatrimaja postmodernistlikult stiilipuhtas 1980-ndate interjööris. See kutsub hoonet uudistama ja osalema teatrit ja päriselu kokku segavas fluidumis, mis asetab iga külalise rohkete misanstseenidega vaatemängu, milles teatrihoone, näitlejate ja külaliste vaheline piir hakkab tasapisi hajuma. Kas näitlejad teevad pidulikult ja avalikult proovi? Ootavad nad külalislahkelt kedagi, kes hilineb? On tegemist ekstravagantse moesõuga või saabub peagi keegi kuulus prominente isik?