Kogemus tormidest küberrünnakuteni

Lõuna regiooni päästepiirkonna juhataja Viljar Schmidt tõdes, et lugusid kogunes palju ja eripalgelisi. Inimesed mäletavad mitmeid torme ning on viimaste päevade ilmaolusid arvestades ajakohane siin ja praegu. Näitusele jõudsid lood näiteks Padaoru-, Eisma-, Pärnu- ja Võru kandist, kus tuli hakkama saada kuniks elekter- ja side taastati. Peale loodusõnnetuste jõudis näitusele veel mitmeid kogemuslugusid, kuidas interneti- ja mobiilsideta infot saada, oma kelder varjendiks kohandada või toime tulla küberrünnakuga.

Näitusel saab näha, kui oluline on kriisi puhul hoida kontakti lähedastega ja saada infot toimuvast. Teada oma naabrite telefoninumbreid ning leppida lähedastega kokku, kuidas ühendust hoida. Teada, kuhu ohu korral helistada, kuidas seda teha ka siis, kui mobiililevi pole ning kust infot saada ja maailmaga ühenduses püsida. „Ma ei tea, mis oleks mu kodus olevatest lastest sel õhtul saanud, kui poleks naabritelt saanud abi paluda,“ meenutab näitusele oma loo saatnud Margus, kes veetis Padaorus lumevangis 12 tundi.

Info viimisest elanikele räägivad oma kogemuslood ajakirjanikud, kes on kriisipiirkondades oma tööd teinud. Näiteks ERR ajakirjanik Mirjam Mõttus, kes vahendas infot Võru tormi ajal ning Silvia Pärnoja, kes omakorda Pärnu Postimehes Pärnu üleujutuste ajal ajakirjanikutööd tegi. Küberrünnakuteks valmisolekust ja selle tõrjumisest käesoleva aasta augustis rääkis oma loo Ivar Delfi Meediast.

Näitust vaadates võib öelda, et elektrita hakkamasaamine ja alternatiivsed kütteallikad on inimeste jaoks olulised teemad, mille peale nad mitte ainult ei mõtle, vaid ka tegutsevad. Lugusid, kuidas elektri- ja kütteta hakkama saada, tuli mitmeid. Või nagu kirjutas näitusele Margit Tallinnast: „küttepuude varumise päev oli neil enne peres puidupäeva nime all, siis nüüd on see nime saanud energiajulgeoleku päev.“ Kuigi igapäevaselt kasutatakse hoopis õhk-soojuspumpa majas sooja saamiseks, siis puid tellitakse täna tagavaraks poole rohkem.

Kelder korda ja sahver täis

Mitu õpetlikku kogemuslugu tuli varjumise teemal, sellest, kuidas keldreid ehitatakse või kolast tühjaks tassitakse. Lugude saatjad tõdesid, et teema on nende jaoks päevakorda tulnud pigem viimasel ajal seoses Venemaa rünnakutega Ukrainas.

ERMi direktori Kertu Saksa sõnul saadeti näitusele lugusid üle Eesti, nii linnast kui maapiirkondadest. „Täna võime tõdeda, et vanavanemate tarkusega ehitatud sahver on saanud uue praktilise tähenduse. Sahvreid on hakatud kasutama nii sajandivanustes majades kui ka leitud võimalusi sisse seada uuemates garaažides,“ tõdes Kertu Saks ja tõi välja näitusele jõudnud lood, kus paljud pered on enda jaoks taas-avastanud õigesti ehitatud sahvrid, kus temperatuur hoiustamiseks püsib paras ka ilma vooluta.

Naiskodukaitse Tartu ringkonna esinaine Regina Kullamaa rääkis, et inimeste teadlikkus valmisoleku vajadusest on aastatega kasvanud. Seda eelkõige läbi erinevate õppetundide.

„Kogemuste ja nõuannete jagamine on üks näituse loomise idee,“ lausus Regina Kullamaa. Lugude põhjal võib öelda, et inimesed, kes tunnevad loodust, saavad ka ohuolukordades paremini hakkama ning on olnud hädas kaaslastele abiks. Inimesed, kes elavad maapiirkondades, on juba oma elustiililt rohkem valmis selleks, et igapäevased teenused pole alati kättesaadavad.

Inimeste saadetud lugudest jäi kõlama kolm olulist tarkust:

· Kõige olulisem on erakorraline olukord ära tunda. Kui sa eirad ohu märke, siis võid olukorra hoopis hullemaks teha.

· Inimesed tõdesid oma lugudes, et kui oled valmistunud, siis on kriisides alati lihtsam.

· Igal hakkamasaamisel on ka psühholoogiline pool. Kriisidega tuleb paremini toime, kui jääd rahulikuks ja märkad inimesi oma kõrval.

Alati soovitame alla laadida „Ole valmis! äpp, kus kõik nõuanded kriisis hakkamasaamiseks ja valmistumiseks on selgelt ja lihtsalt välja toodud!

Näitus „Ole valmis!“on ERMis avatud 13.12.22 – 05.03.23

Marguse saadetud kogemuslugu, mida saab tulla vaatama ja kuulama näitusele „Ole valmis!“

Tugivõrgustik on kriitilise tähtsusega

Mina olin Padaorus 12 tundi bussis lumevangis. Tulin tööreisilt ja pidin õhtuks Tallinna jõudma. Meil oli naisega täpselt sätitud, et tema läheb tööreisile Rootsi ja mina jõuan koju laste juurde. Vahe pidi olema mitte rohkem kui pool tundi, mil meie vanem poeg, sel hetkel 12-aastane, lubas hoida oma kaheaastast õde. Koju jõudsin paraku alles järgmisel päeval.

Mäletan eredalt hetke, kui sain aru, et oleme lumevangis ja niipea kuhugi ei liigu. Püüdsin naist kätte saada, aga telefon ei ühendanud. Minu kõige suurem hirm oli see, et lapsed lähevad magama ja poeg ei märka, et hommikul kedagi pole ja läheb automaatselt kooli. Kaheaastane tütar jääks niimoodi üksi koju.

Lõpuks õnnestus mul kätte saada naabrid, kes läksid minu palvel lapsi vaatama. Viisid neile süüa ja hoidsid silma peal, et kõik hästi oleks ja nad ei muretseks. See oli ka viimane ühendus, sest laadijaid ja laadimisvõimalust mul bussis ei olnud. Täna tean, et akupank tuleb kaasa võtta, kui kodust kauemaks ära minna.

Samuti tean, et tugivõrgustik on sellises olukorras hindamatu. See, et mul oli naabrite telefoninumber ja nad said minna lapsi vaatama ja süüa viima. Ma ei tea, mis muidu oleks saanud.

Margus Tallinnast

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid