Pärast esmaspäevast veidi tugevamat lumesadu võisidki tuhanded majaomanikud nõukogude kultusfilmi kombel hüüda: „Fiskultprivet!“ ning pidid laskma juba õhtuhämaruses labidatel käia, et majaesine kõnnitee läbitavaks muuta. Kõik aga ei lasknud ja linnad täitusid huvitavate takistusradadega, kus ühe elamise ponnistus võis üsna mõttetu tunduda, sest temani ükski jalakäija niikuinii ei jõudnud.

Pole ühtegi mõistuspärast argumenti, miks peaks lume koristamises jätkuma feodaalaegne töökorraldus. Tuleme 21. sajandisse!

Labidaga lumelükkamine on kahtlemata tervislik ja mingi piirini isegi lõbus, kui on tervist ja aega. Kuid majaomanikele pandud kohustusena on see erakordselt ebatõhus ja sisuliselt toimimatu lahendus, sõna otseses mõttes meenutus feodaalajastust.

Juba möödunud sajandi keskpaigast, tuletagem meelde, jõudsid traktorid laiemasse kasutusse. 21. sajandil pole haruldased nende väikesed versioonid, mis väikestele teedele kenasti mahtudes ületavad inimese jõudlust ikkagi sadu kordi. Alates 1805. aastast on muudes eluvaldkondades arenenud ka selline mõiste nagu „tööjaotus“. Igaüks teeb ennekõike seda, milles ta on parim, ja maja omamiseks ei ole vaja tõendit lumekoristuseksami läbimise kohta. Küll on selline oskusteave omavalitsustel.

Kogu praegune lumerookimise ülesehitus meenutab veel ühest aspektist klassikalist teoorjust: sisuliselt peab majaomanik tegema tööd „mõisa maal“. Tänav kuulub rõhutatult linnale. Saate sellest kohe aru, kui proovite panna samale pinnale püsti lauakese ning hakata seal kohvi ja saiakesi müüma. Ega ikka niisama ei tohi. Kuid lund lükkama miskipärast trahvi ähvardusel peab. Ja oleks siis, et trahvioht tänavad tegelikkuses puhtana hoiaks…

Praeguses korras on nii palju valesti, et on lihtsalt imekspandav, kuidas ei suuda omavalitsused sellest keskaegsest lahendusest loobuda. Seda enam et praegune sumpamine võib olla lihtsalt ebameeldiv, kuid kaugel pole aeg, kui tulevad ka libedus, kukkumised ja luumurrud.

PÄEVA JOONIS | Jõuludele läheme vastu paar-kolm korda paksema lumega kui mullu