Palgaks on sarnaselt kirjanikele 1,1-korne kultuuritöötaja mkiinimumpalk. Järgmisest aastast tõuseb kultuuritöötajate alampalk 1600 euroni. Jätkuvalt on palgasaajate nimekirjas varasemast Eike Eplik, Anders Härm, Tiina Sarapu, Jevgeni Zolotko, Sigrid Viir (2021–2023) ning Edith Karlson, Kristi Kongi, Kadri Mälk, Hanno Soans ja Jaan Toomik (2022–2024).

Kunstnikupalga saajad alates 2016. aastast:

2016‒2018: Kaido Ole, Anu Vahtra, Mark Raidpere, Marge Monko, Kris Lemsalu

2017‒2019: Dénes Kalev Farkas, Kiwa, Flo Kasearu, Jaanus Samma

2018‒2020: Edith Karlson, Tanja Muravskaja, Tõnis Saadoja

2019‒2021: Jass Kaselaan, Jüri Kask, Marko Mäetamm, Kärt Ojavee, Laura Põld

2020‒2022: Merike Estna, Raul Keller, Karel Koplimets, Paul Kuimet, Kristina Norman

2021–2023: Eike Eplik, Anders Härm, Tiina Sarapu, Jevgeni Zolotko, Sigrid Viir

2022–2024: Edith Karlson, Kristi Kongi, Kadri Mälk, Hanno Soans, Jaan Toomik.

Avalduste esitamise tähtajaks 31.10.2022 laekus Eesti Kunstnike Liidule 72 taotlust. Kunstnikupalgale võivad kandideerida erialaselt aktiivsed loomingulises tippvormis kunstnikud, kuraatorid või kunstiteadlased/-kriitikud, kes soovivad järgneva kolme aasta jooksul pühenduda erialasele loometööle.

Konkursi võitjatega sõlmib loomeliit lepingu vastavalt töölepingu seadusele. Palga saaja kohustub andma loomeliidule lepinguperioodil iga-aastaselt oma erialasest tegevusest vabas vormis ülevaate. Palga suurus on 1,1-kordne kultuuritöötaja miinimumpalk. Kunstnikupalka annab Eesti Kunstnike Liit välja koostöös Eesti Kultuuriministeeriumiga.

Art Allmägi (1983) on skulptor ja installatsioonikunstnik, kes on hariduse omandanud Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis sepatöö ja kiviraidumise erialal, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis skulptuuri erialal (2008) ja Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri ja installatsiooni eriala magistriõppes (2011) ning täiendanud end Vilniuse Kunstiakadeemias. Allmägi teoseid iseloomustab provotseeriv, vaataja tunnetega manipuleeriv fiktsioon ning totaalsed ruumiinstallatsioonid. Tema teostes on põimunud töömahukus, head tehnilised oskused ning klassikalise skulptuuri elementide kasutamine kaasaegses installatsioonikunstis.

Sandra Kosorotova (1984) on kunstnik, kes kujutava kunsti ja disaini piiriala loomingus tegeleb neoliberalismi kriitika, identiteedi, enesehoole võimaluste ja jätkusuutlikkusega. Teostes kasutab materjalina peamiselt tekstiili ja teksti kombinatsiooni. Kosorotova lõpetas 2006. aastal Eesti Kunstiakadeemias graafilise disaini eriala ja täiendas end 2005. aastal Bratislava Kunsti- ja disainiakadeemias. Aastal 2016 kaitses magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias moedisaini erialal. Aastatel 2013–2016 vedas Kosorotova koos Gustav Kalmuga MTÜd Uus Vene Kultuur (UVKE) Eestis, mille eesmärgiks oli kultuuriürituste abil kogukondade ühendamine.

Peeter Laurits (1962) on kunstnik, fotograaf, kuraator, lavastuskunstnik, õppejõud ja teoreetik. Ta on õppinud Tartu ja Leningradi riiklikes ülikoolides, Eesti humanitaarinstituudis ja New Yorgi Rahvusvahelises Fotograafiakeskuses. Töötas aastatel 1987–1990 Eesti Draamateatris fotograafina, aastatel 1992–1996 legendaarse DeStudio loomingulise partnerina ning asutas 1997. aastal koos mõttekaaslastega Kütioru ateljee. Aastatel 2017–2018 oli Laurits Tartu Ülikooli vabade kunstide külalisprofessor. Laurits tegeleb loomingus inimeseks olemise põhiküsimustega ja sellega kaasnevate paradoksidega.

Krista Mölder (1972) on fotokunstnik, kes on õppinud geograafiat Tartu Ülikoolis, fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA, 2001), Westminsteri Ülikoolis (MA, 2004) ja Eesti Kunstiakadeemias (MA, 2006). Näitustel on ta osalenud alates 2000. aastate algusest. 2003. aastast on Mölder andnud loenguid Eesti Kunstiakadeemias. Loomingus keskendub Mölder ruumile ja vaatajakogemusele ning uurib vihjete ja lavastatud situatsioonide ning kujundite kaudu inimese ning keskkonna suhteid.

Terje Ojaver (1955) on õppinud skulptuuri Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (MA, 1985). Ojaver on loonud abstraktseid ja figuratiivseid monumente, kohaspetsiifilisi installatsioone, klassikalist skulptuuri ja videot. Ta on loonud ka mitmeid tähelepanuväärseid avaliku ruumi monumentaalteoseid. Ojaveri loomingut iseloomustab klassikalise skulptuuri kaanonite sidumine vastuoluliste tehniliste või narratiivsete lahendustega. Teemakäsitluses huvitab Ojaveri eelkõige naiseks olemine, vastutustunne, üksindus ja surelikkus.

Darja Popolitova (1989) on ehte- ja installatsioonikunstnik, kes kasutab loomingus ehteid, digitaalseid tehnikaid ning videomeediumit. Popolitova on õppinud ehte- ja sepakunsti Eesti Kunstiakadeemias (MA cum laude, 2015) ja klaasikunsti (BA, 2012). Ta on osalenud näitustel Arnhemi muuseumis Hollandis (2020), kunsti- ja disainimuuseumis New Yorgis (2019), galeriis Kunstnerforbundet Oslos (2018). Popolitovat esindavad galeriid Marzee Nijmegenis, Beyond Antwerpenis, Door Mariaheides.

Laura Põld (1984) on installatsioonikunstnik, kelle loomingus on esikohal skulpturaalse ja traditsioonilise käsitöö sümbioos nüüdiskunstis ja nüüdisfilosoofias esile kerkivate

küsimustega materjalist ja selle agentsusest. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia 2007. aastal keraamika erialal ja Tartu Ülikooli 2010. aastal maali erialal. Loomingus käsitleb Põld peamiselt kohataju ja selle loomist, kasutades näituseruumi spetsiifikat ning materjali-tundlikke ja jutustavaid elemente. Ta peab oluliseks lisaks materjalivalikule ka selle ajaloolist konteksti, rakendades traditsioonilisi käsitöötehnikaid.

Taavi Suisalu (1982) on heli-, installatsiooni- ja tegevuskunstnik, kes huvitub sotsiaalkultuurilistest fenomenidest ja tehnoloogia arengu põhjustatud muutustest inimese käitumises, tajudes ja mõtlemises. Suisalu on õppinud Tartu Ülikoolis sotsioloogiat ja informaatikat, lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli meedia- ja reklaamikunsti osakonna (BA, 2010) ning Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna uusmeedia eriala (MA, 2014). Õpingute ajal täiendas end Nantes’i disainikoolis Prantsusmaal ja Genfi Kunsti- ja Disainiülikoolis Šveitsis.

Airi Triisberg (1982) on vabakutseline kuraator, kunstiteadlane, ajakirjanik, kultuurikorraldaja, kunsti- ja ühiskonnahariduse pedagoog, kunstitöötajate huvikaitse edendaja ja vabakondlike algatuste eestvedaja. Triisberg on õppinud Eesti Kunstiakadeemia

kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis ja töötanud kuraatorina Leipzigi Kaasaegse Kunsti Muuseumis, kunstigaleriis A und V ja Translib projektiruumis Leipzigis ning lektorina Eesti Kunstiakadeemias, Helsingi Kunstiakadeemias, Aalto ülikoolis, Maa kunstikoolis Helsingis, Läti Kunstiakadeemias, Graafika ja Raamatukunsti Kõrgkoolis Leipzigis (HGB), Berliini Kunstiakadeemias (UDK), Berni Kunstikõrgkoolis (HKB), Taani Kuninglikus Kunstiakadeemias ja Goldsmithsi ülikoolis.

Kristina Õllek (1989) on foto-, video- ja installatsioonikunstnik. Loomingus keskendub

ökoloogilistele protsessidele, orgaanilisele ja sünteetilisele mateeriale ning inimtekkelisele keskkonnale ja selle mõjudele. Õllek on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia eriala (BA 2013, MA 2016) ning täiendanud end Berliinis, Kunsthochschule Berlin-Weissensee’s (2012) ja Rotterdamis, Piet Zwart’i Instituudis (2016). Aastatel 2013–2018 oli kunstnik aktiivselt seotud artist-run space Rundumi eestvedamisega.

Valimiskomisjoni kuulusid: Elin Kard ja Vano Allsalu (Eesti Kunstnike Liit), Sirje Helme (Eesti Kunstimuuseum), Joanna Hoffmann (Tartu Kunstimuuseum), Johannes Säre (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum), Paul Aguraiuja (Tallinna Kunstihoone), Maria Arusoo (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus), Kai Lobjakas (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum), Peeter Talvistu (Tartu Kunstimaja), Kadri Laas-Lepasepp (Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus), Marge Monko (kunstnik, Eesti Kunstiakadeemia professor), Tiina Sarapu (kunstnik, kunstnikupalga saaja aastatel 2021‒2023) ja Hanno Soans (kuraator ja kunstiteadlane, kunstnikupalga saaja aastatel 2022‒2024).

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid