Loomulikult toob see meelde 2020. aasta. Toonane rahandusminister Martin Helme palkas siis kolme miljoni euro eest advokaadibüroo Freeh Sporkin & Sullivan, et see aitaks Eestil saada osa USA-s Danskele määratavast trahvist. Nagu Eesti Päevaleht 2020. aasta suvel kirjutas („Dokumendid paljastavad Helme palgatud advokaadi seotuse Venemaa rahapesuskeemiga“, EPL 28.7.20), oli Helme valitud Louis Freeh vastuolulise mainega. Samuti polnud selge, millist õiguslikku mehhanismi kasutades kavatses Freeh Eesti riiki aidata ja kas tema vahendamisest oleks üldse tolku olnud.

Vaevalt oleks Freeh aidanud. Küll aga võinuks abi olla Eesti riigiametnike ja õiguskaitseorganite aktiivsusest.

Saab üksnes spekuleerida, kas midagi oleks teisiti läinud, kui järgmine valitsus poleks Freeh’ga sõlmitud lepingut katkestanud. Pigem mitte. Abi võinuks olla Eesti riigiametnike ja õiguskaitseorganite aktiivsemast tegevusest, aga neil on ju tähtsamaidki tegemisi – näiteks riigiprokuratuuril vaielda kohtus, kas Eesti Ekspressil oli õigus Swedbanki rahapesust kirjutada nii, nagu ta kirjutas.

Trahvi küsimuses on kindlasti selge see, et 400 000 eurot, millega Eesti seadused praegu juriidilisi isikuid rahapesu eest maksimaalselt trahvida lubavad, on naeruväärselt väike summa. Seda piiri tuleks kiiremas korras tõsta. Võib-olla ei jää Eesti riik siis järgmiste rahapesu- ja finantskelmuste korral narri rolli.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena