ARVUSTUS | „Vapilõvi“. Raamat nii Kersti Kaljulaidi fännidele kui ka vihkajatele
(141)N-ö dokumentaalromaan Kersti Kaljulaidist on poleemiline, kuid portreteeritavale naha vahele ei poe.
„Vapilõvi“ on Eesti presidentide kirjaliku portreteerimise traditsioonile sama mis tomatisupp van Goghi maalile: ootamatult poleemiline, senisele konventsioonile selgelt vastanduv, aga lõppkokkuvõttes portreteeritavale sama ohutu. Neid nimekaid maale, mida kliimaprotestijad on viimastel kuudel rünnanud, kaitseb nimelt klaas. Ridade vahelt saab välja lugeda ka autorit vaevava mõningase luhtumistunde, et hoolimata salajagi toimunud vestluste lindistustest ei õnnestunud president Kaljulaidile naha alla pugeda. Seega vaatabki Vaarik oma portreteeritavat justkui klaasi tagant. Alles päris raamatu lõpus jõuab ta justkui lõpupeatüki kaunistamise-hingestamise eesmärgil mainida Kaljulaidi domineeriva käitumismustri taga peituda võivat hülgamishirmu.
