JUHTKIRI | Ravi rahastamist saab parandada

Haigekassa juhi Rain Laane esmaspäevases Eesti Päevalehes öeldu – Eesti riik lihtsalt ei jaksa osta kalleid vähiravimeid – ajas paljud vihaseks.

Näiteks ühe partei juhtperekonna liige taaskasutas sotsiaalmeedias kevadist uudist, et haigekassa juhatusele makstakse tulemustasu kolme kuupalga ulatuses. Kulu riigile koos sotsiaalmaksuga oli 114 500 eurot. Vastanderakonna liige soovitas seepeale kokku lüüa ka „perekonna“ enda riigilt tuleva palgakulu.

Säärastelt „allikatelt“ raha ära võtmine kataks vähiravifondi Kingitud Elu tänavuse puudujäägi, mis on umbes pool miljonit eurot. Aga süsteemset lahendust või leevendust tervishoiu rahastamisele selline klassiviha kütmine ja poliitiline naaklemine ei paku.

Laane sõnul pani haigekassa möödunud aastal vähiravisse kuus miljonit eurot juurde, aga kolme miljoni eurose aastaeelarvega Kingitud Elu fondil on ikka palju tööd. See tähendab, et tervishoiu rahastamine ei pea meditsiini arenguga sammu: praegu on paljud haigused ravitavad või saab neid kontrolli all hoida, kuigi veel hiljuti tähendasid need peatset surma. Aga raske raha eest.

Ent kui leida kuue miljoni asemel 60 või 600 miljonit eurot lisaraha? Mingid kitsaskohad kaotaks lisaraha kindlasti ära. Eriti kui anda sadu miljoneid eurosid. Kust seda võtta?

Individuaalne tervisekonto? Maksu tõstmine? Rahajaotuse muutmine? Variante on, teha on vaja üksnes poliitiline valik.

Näiteks teadusnõukoja eksjuht, nüüd Eesti 200 nimekirjas valimistel osalev Irja Lutsar soovitab üle vaadata meditsiinisüsteemi prioriteedid ja mitte raisata raha küsitava vajadusega asjadele (mille hulka ta liigitas ka pandeemiaaegse PCR-proovide võtmise). Peale selle soovitab Eesti 200 täiendada ravikindlustussüsteemi individuaalse tervisekontoga, millesse saab panustada igaüks ise või tema tööandja, et vajaduse korral kompenseerida sellega kalleid ravimeid.

Kas me tahame sellist ebavõrdset lahendust? Iga töötaja ja tööandja ju ei jaksa sellisele kontole raha koguda. Võrreldes praeguse loteriilaadse olukorraga oleks selline võimalus siiski vähemalt osale inimestele samm edasi.

Aga ehk on ühiskonnal valmisolek lahendada asi solidaarselt, tõstes makse? Valimiskampaania algus sellele ei viita: erakonnad tahavad ainult jõuluvana mängida või pseudoprobleemide üle vaielda.

Kui siiski tekib valmisolek tõsta parema tervishoiu nimel makse, tuleks seda täiendada isikliku vastutuse komponendiga. Kõiki haigusi ei saa tervislikult elades ära hoida, aga paljude riski saab märgatavalt vähendada küll. Ja siis jääb rohkem raha ülikallite ravimite hankimiseks inimestele, keda on kõigest hoolimata tabanud vähk või mõni muu raske haigus.