Samuti ei saa väita, et presidendil polnudki üldse õigust öelda kõnealuse seaduse kohta seda, mida ta ütles. Näiteks on vale Keskerakonna fraktsiooni juhi Jaanus Karilaiu jutt, et presidendil ei saa seaduse väljakuulutamata jätmiseks olla muid kaalutlusi peale põhiseadusega vastuolu. Tegelikult on nii, et seaduse väljakuulutamata jätmise otsus peab olema motiveeritud, aga põhiseadus jätab lahtiseks, millised on need lubatavad motiivid.

Meie arvates peab riigikogu nüüd perehüvitise eelnõu ka sisuliselt remontima, mitte piirduma ühe juriidilise vea parandamisega.

Tõsi, Eesti põhiseaduse 2020. aasta kommenteeritud väljaandes öeldakse, et presidendi ametiseisundi tõttu võiks mittejuriidilistel kaalutlustel seatav veto olla vahend, mida kasutatakse üldistes huvides ainult erakorralistel juhtudel. Ja vaielda ju saab, kas praegusel juhul ikka oli tegemist sellist erakordsust nõudva seadusega, kuigi on selge, et seadus on sisuliselt mäda.

Riigikogu poliitikute (või vähemalt Isamaa omade) tahe paistab olevat tegeleda üksnes presidendi esimese etteheitega, mis puudutab üht seaduse õigusselgusetut (ja seega põhiseadusvastast) lauset. Seda praaki saab kiiresti parandada.

Ent meie arvates peab riigikogu tähelepanu pöörama ka presidendi teisele märkusele: „Teisalt ei saa ma vabariigi presidendina sallida sellist seadusloomet, mille puhul hoidutakse põhjendamisest täielikult, tuues ettekäändeks koalitsioonilepingu.“

Perehüvitiste kavandataval viisil suurendamise sisulised põhjendused on napid, selle seaduse puudustele ja ebaõiglusele on palju inimesi tähelepanu juhtinud. Seadusi tehes üksnes kellegi halvasti põhjendatud „poliitilisest tahtest“ lähtuda ei ole õige. President langetas õige otsuse, kui seaduse riigikokku tagasi saatis.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid