Alguse rahvast hariva ajaloolase karjäärile pani Juske raamatuga „Lood unustatud Tallinnast“, aga ta ei pannud kirja pompöösset monograafiat, vaid tirtsutas teosesse näputäie lugusid, et jätkuks kauemaks. Ning jätkubki.

Kui ikka linn on linnana püsinud kaheksa sajandit, siis lugusid jätkub, need tuleb vaid üles otsida. Juske teab, milliste kivide alla piiluda, et põnevat ja värvikat leida. Kui nii võtta, siis mitmed jutud on teada – näiteks kuidas Ameerika langevarjur Charles Leroux end Tallinna lahel surnuks hüppas ja Nõukogude Liidu formaalne riigipea Mihhail Kalinin Volta tehases tööd rügas, aga tore meenutada ikkagi.

Ehk siis taaskord mitukümmend lahedat lugu Tallinnast alates sellest, et kilulinn võinuks kerkida hoopis Iru linnuse kohale kuni väljakaevamisteni Lootsi tänaval, kus paljastus tänaseks legendi staatusesse tõusnud koge vrakk.

Esimese ja viimase loo vahele mahub mõndagi: jutte munkadest, maikrahvist ja papagoist, mõrvadest, vene kaupmeeste hukkamisest, katkust, mässavatest käsitöölistest, Suka Antonitest, apteekrist, kes päästis Peeter Esimese, hipodroomi hääbumisest, Harju panga pankrotist, tunnelist Toompea all, viimasest voorimehest jne...

Näis, kauaks Juskel juttu jätkub.



Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid