Kuigi fondide ja investorite lõppeva aasta tulemused on valdavalt nirud, julgustame siiski investeerimisega rohkem tegelema. Mis siis, kui sel aastal jäi tootlus Eesti inflatsioonile ning keskmisele palga- ja pensionikasvule alla. Aastad on erinevad: mõnel aastal on tootlus halb, mõnel keskpärane, mõnel hea. Riikides, mis pole langenud eraomandit ära võtvate valitsejate võimu alla, on tulemus olnud pikemas vaates kokkuvõttes ikkagi positiivne, rikkust kasvatav.

Kuigi fondide ja investorite lõppeva aasta tulemused on valdavalt nirud, julgustame siiski investeerimisega rohkem tegelema.

Üks sellise ameerikaliku börsioptimismi vastane argument on olnud see, et elame ettearvamatu Venemaa naabruses. See justkui välistaks selle, et investeeringud on alles ka kaugemas tulevikus. Võib öelda, et Ukraina sõda näitab ära, kas argument kehtib. Kui Ukraina peab vastu ning NATO ja EL-i vihmavarju tehakse tugevamaks, siis lisab see kindlust, et meie finantsturgudele investeeritud säästud ei lähe kaotsi.

Üksikisiku tasandil kasvatab investeerimine rikkust muidugi eeldusel, et inimene mõtleb, kuhu ta investeerib. Vaatab, et tegevuslubadega tunnustatud finantsasutused tal teenustasudega nahka üle kõrvade ei tõmba. Ja hoidub teisalt ka aferistidest, kellel lubasid pole, aga kes hullutavad utoopiliselt suure tulu pakkumisega.

Viimased valitsused on suunanud Eestit veidi „isakese“ tüüpi riigi poole: valige meid, küll siis valitsus teid ja teie lapsi toetab ja toidab. Rohkem heaoluriiki pole halb, aga ainult riigi turva- ja toetusvõrgu peale ei tohiks lootma jääda, vaid jõudumööda tuleks kasvatada ka päris isiklikku rahalist reservi. Kasutades sealjuures maksimaalselt ära maksusoodustusi, mida riik selleks pakub.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid