NÄDALA NÄGU | Ivan Orav: töö, mis iial ei lõpe

Alles ma käisin siit kaikaga üle, aga juba jälle samovar vilistab, karmoška mängib ja tiblad taovad turakat

Mis ma siis võisin olla, umbes kümneaastane poisike, kui isa mu ühel talveõhtul enese juurde kutsus. Mäletan, kuidas taadi käed närviliselt värisesid, kui ta mulle ütles:

„Poja, pea meeles, et sa valid enesele tulevikus sellise ameti, kus töö iialgi otsa ei lõpe! Sest ilma tööta on kibe. Vaata mind, mina olen põllumees, harjunud kündma ja külvama, aga praegu, talvel, ei saa ma seda teha! Eks ma otsin enesele muidugi muud tegemist. Kui muud paremat pähe ei tule, taon lihtsalt naelu seina sisse ja sikutan pärast jälle välja tagasi. Aga paar tundi ööpäevas on ikka sellised, millega ma ei oska midagi peale hakata. Olen sunnitud viivuks hinge tõmbama ja see on kole piin. Vaata, et sina parema ameti leiad. Ütle, mis tööd sa tulevikus teha tahad?“

„Mina tahan tibladega võidelda,“ vastasin mina. Isa silmitses mind vaimustusega.

„Jah, poiss, see on tark otsus! Seda tööd tuleb teha ilma ühegi puhkepausita ja ära tehtud ei saa see siiski mitte iialgi. Sinu elu saab olema ilus ja raske, sina ei saa kunagi hinge tõmmata!“

Ja nii see ka läks, isa ei eksinud. Terve mu elu oli pühendatud sellele, et hoida tiblasid vaos ja mitte lasta neil Eestimaad üle ujutada. See polnud tõesti kerge, isegi nõgeste ja võililledega on lihtsam hakkama saada! Vaevalt said ühe tänava tibladest puhtaks, kui juba teisel uulitsal vaatas vastu selline bardakk, et hoia ja keela! Siis mõtlesid küll, et issake, alles ma käisin siit kaikaga üle, aga juba jälle samovar vilistab, karmoška mängib, kakuke veereb ja tiblad taovad turakat. Aga midagi polnud parata, tuli käised uuesti üles käärida ja koristama minna.

Soovin kõigile tiblaküttidele jõudu ja jaksu! Meie töö on raske, aga vajalik! Head tiblavaba aastat Ukrainale ja meile kõigile!

Eks ma õppisin aja jooksul igasuguseid häid nippe ka. Näiteks kui ma juba vanaks jäin ja kepiga hakkasin käima, siis oli algul küll hea selle kepiga tibladele äsada, aga peagi sain ma aru, et ei jõua mina nii palju kepiga vehkida, kui palju jõllis silmadega päid kuskilt punanurgast välja vahib, õlg tõmbab enne krampi. Ja siis täiustasin oma keppi, tegin ta kaheksaharuliseks. Käia oli sellise kepiga küll veidi ebameeldiv, aga see-eest taguda oli temaga hea, ühekorraga said kaheksale tiblale vastu pead virutada.

Või teine asi – sõjaveteranid. Loogika justkui ütleks, et mida rohkem aastaid sõjast mööda saab, seda vähemaks neid jääb, aga tibladega oli vastupidi: justkui juurde tuli raipenahku kogu aeg! Ordenid muudkui tiliseid, nii et kõrvakuulmise tahtis ära võtta, kirsade alt ei paistnud tänavakivid välja.

Tuli meelde, kuidas õnnis isa käis ikka kraavikaldaid puhtaks niitmas, igal suvel mitu korda. Tegin siis enesele ka suure vikati ja iga aasta 9. mail asusin tööle. Natukeseks ajaks sai linna puhtamaks küll, lapsed said tänaval keksu mängida ja tuvid rahus jalutada, kartmata ära tallamist, aga järgmise aasta maiks oli jälle igal pool nii paksult veterane, nagu elaks džunglis. Otsi aga jälle vikat välja.

Sellepärast olen ma terve see aasta jälginud suure kaasaelamisega Ukraina sündmusi. Seal jätkatakse minu tööd! Saatsin kohe sõja alguses sinna ka oma kaheksaharulise kepi, suure vikati ja kõik need sajad lõksud ja püünised, mida ma elu jooksul olen tiblade püüdmiseks ja kahjutuks tegemiseks kasutanud. Kõik need riistad on töökorras, värskelt õlitatud – las teenivad edasi ja toovad ukrainlastele kasu!

Muidugi, kiiret tulemust pole oodata, sest nagu mu kallis isa õieti ütles: see tähtis töö ei saa iialgi otsa. Aga oma tuba on võimalik siiski kurivaimudest puhas hoida, kui oled hoolas ja paharettidel õigel ajal natist kinni saad.

Selleks soovin kõigile tiblaküttidele jõudu ja jaksu! Meie töö on raske, aga vajalik!

Head tiblavaba aastat Ukrainale ja meile kõigile!