Ma olen üldse väga vesiste silmadega. Kui on põhjust, siis ma nutan. Saanud tuttava kaudu teada, et Edgar on surnud, siis tundsin kõigepealt: hea sõber on siitilmast lahkunud. Ühist tööd Keskerakonnas hakkasin meenutama hiljem. Aga kõigepealt mõtlesin sõbrast – kes oli väga haige ja sai puhkama, sai rahu. Aga kui see juhtub, siis on see ikkagi kurb. Mõni päev enne Edgari surma helistas mulle Siret Kotka, kes oli teda vaatamas käinud. Talle tundus, et Edgariga on väga kehvasti. Proovisin Edgariga tema laste kaudu ühendust saada, aga neil ei olnud mahti või võimalust mulle vastata.