ARVUSTUS | Üha uuesti kannatav kapten Volkonogov. Hirmuäratavalt kõhe pilt suure terrori lõpupäevist

„Kapten Volkonogovi põgenemine“ võinuks olla Eesti kui kaastootja üks säravamaid visiitkaarte. Ajaloo irooniana on terroriõhustikku avavast filmist pärast tunamullu Veneetsia võistlusprogrammis esilinastumist saanud oma mõrvarliku kodumaa ohver.

Keeruliste eetiliste otsuste ette seab film praeguseks nii levitajad, lehetoimetajad kui ka kriitikud. Varsti täitub aasta Venemaa agressiooni laienemisest täiemahuliseks Ukraina vallutamise sõjaks. Selle aja sisse mahuvad lõputud arutelud individuaalse vastutuse ja kollektiivse süü teemadel, aga ka püüded sõjardit mitmel tasandil heidutada, sealhulgas isolatsiooni jätmisega näiteks kultuuri- ja spordivaldkonnas. Nagu kadusid lettidelt Vene tooted, eemaldati võistlussarjadest Vene sportlased, jäeti ära Vene muusikute kontserdid ja korjati levikavast filmid. Vähemalt esialgu.

Detsembriks jõudis võrdlemisi arusaamatul moel ekraanidele „Tšaikovski naine“. Hinnatud lavastaja Kirill Serebrennikov on pälvinud Euroopas koduaresti tõttu tähelepanu ühe tuntuima dissidendina. Kuigi tema värskeim, Ukraina pahameeletormi saatel Cannes’is linastunud film valmis riigi rahata, pani sellele õla alla Roman Abramovitš, kes on multimiljardär, oligarh ja Putini liitlane ning keda Serebrennikov on avalikult kaitsnud. Eesti kinodest ajas moraalse selja sirgu üksnes Tartu Elektriteater, kes keeldus filmi kavva võtmast.