JUHTKIRI | Putinismi suhtumises valitseb üllatav peataolek

Vene jalgpallikoondise treeneri, Narvas sündinud Eesti kodaniku Valeri Karpiniga õhtustanud Eesti vutimehed on oma koosa kätte saanud ja küllap sellest mingid järeldused teinud. Ent kui meenutada, et umbes samamoodi on viimasel ajal libastunud teisigi avaliku elu tegelasi, tuleb nentida, et ebaõiglane on ainult neid materdada. Moraalne peataolek, kuidas käituda putinistlike sõprade-sugulastega, putiniste otse või kaude vaikides teenivate inimestega või üldse vene kultuuriga, on laiem.

Näiteks ansambel Laine „jäi vahele“ Kohtla-Järve kontserdil nõukogude sõjalaulu „Katjuša“ esitamisega. Ansambli juht Merle Lilje ütles, et poliitikat ja kultuuri ei tohi segi ajada. Tennisist Kaia Kanepi ütles detsembris Delfile antud intervjuus, et tema arvates võiksid Venemaa sportlased võistelda saada, sest sport ja poliitika tuleb lahus hoida. Aga nii jalgpallurid, Laine kui ka Kanepi trumpab üle kuulus Eesti juurtega rahaülekannete firma Wise, mis blokeerib Ukrainat aidata soovivate isikute kontosid – see ei ole pelgalt hoiak, vaid takistab otseselt abi Ukrainasse jõudmist.

Jutuga „sport ja poliitika tuleb lahus hoida“ on lihtne: kõik, kes nii räägivad, peaksid pärast väikest järelemõtlemist jõudma järeldusele, et nad eksivad. Sport ja poliitika ei seisa juba ammu eraldi ning Venemaa režiim on Ukraina vastu sõja pidamise tõttu sedavõrd kuritegelik, et tema esindajatel ei tohiks rahvusvahelisel areenil kohta olla.

Ukraina aitamist tõrjuva Wise’i pärast on piinlik – see on oma reegleid muutma jäigem ja aeglasem kui mõni vanameelne pank.

Vene kultuuri n-ö tühistamisega on ka lihtne. Kui pole väga head põhjust (näiteks selge režiimivastane sõnum või hariduslik eesmärk), miks praegu just vene kultuuri tarbida või esitada, siis polegi seda vaja teha – muud kultuuri on maailmas küllalt. Näiteks: eespool nimetatud „Katjuša“ saab asendada mõne hoogsa ukraina rahvalauluga.

Putini-meelsetega suhtlemise küsimus on nüansirohkem, eriti kui tegemist on lähedaste inimestega. Tõesti, nende ja enda vahele täieliku müüri ehitamine ei pruugi olla päris õige, ka võimalik mitte. Ent igal juhul ei peaks oma tegevusega kuidagi kaasa aitama selle ideoloogia normaliseerimisele ega sallimisele.

Aga Wise’i pärast on lihtsalt piinlik. Wise tuli turule, esitledes ennast pankadest parema ja paindlikuma makselahendusena, aga nüüd poeb eelkõige iseenda kehtestatud reeglite taha ning on nende ajakohastamise küsimuses jäigem ja aeglasem kui mõni täiesti vanameelne pank.