PÄEVA TEEMA | Kristel Trell: riik, kuidas sa minuga räägid?

Tänases Eestis on tunne, et riik räägib kodanikuga nagu koolipreili Pipiga – üleolevalt, käskivalt, noomivalt ja nõudlikult.

Ma tulen põlvkonnast, kus arusaamatu sisu ja eesmärgiga suured elanikkonnaõppused olid nõukogude eluproosa ebamugav, ent kohati paratamatu kaasnähe. Näiteks ühel heal sügispäeval kupatati klassitäite kaupa lapsi koolisööklasse, kus pidid, kummimask peas, laua all kügelema, kuni õppealajuhataja välja tulla lubas ja paberile rasvase märke „algklassid instrueeritud“ tehtud sai.

Või siis kooberdasid koos vanematega maa-aalusesse tsiviilkaitsepunkrisse, mis haises nagu podpolkovnik Ivanovi vana sokk ja passisid seal, kõrval vana hea tuttav kummimask ja tundmatu päritoluga tabletid, kuni imaginaarne tuumaseen Läti poole liigub (kuidas oleks teekond kodu-tsiviilkaitseobjekt võinud kulgeda tuumaseene tiiva all, on mulle tänaseni hämar). Ma arvasin tõsimeeli, et 1988. aasta viis mu elust igaveseks ka arusaamatud õppused.