Või siis kooberdasid koos vanematega maa-aalusesse tsiviilkaitsepunkrisse, mis haises nagu podpolkovnik Ivanovi vana sokk ja passisid seal, kõrval vana hea tuttav kummimask ja tundmatu päritoluga tabletid, kuni imaginaarne tuumaseen Läti poole liigub (kuidas oleks teekond kodu-tsiviilkaitseobjekt võinud kulgeda tuumaseene tiiva all, on mulle tänaseni hämar). Ma arvasin tõsimeeli, et 1988. aasta viis mu elust igaveseks ka arusaamatud õppused.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid