Ringkonnakohtul on võimalik see peaaegu kaheksa aastat kestnud kriminaaluurimine ja kohtuprotsess lõpetada ning prokuratuuri kaebust mitte menetlusse võtta. Meie mittejuriidilisel hinnangul olekski mõistlik nii teha – prokuratuuri ja õigusemõistmise maine hoidmise ning kulukuse piiramise nimel.

Avalikkuse silmis on Lember selle protsessi käigus omandanud peaaegu kangelase oreooli. Ent selline oreool ei kaalu ilmselt üles stressi, mida kohtualune säärase protsessi vältel tundma peab. Näiteks ärijuht Allan Kiil, kelle üle peeti aastaid kohut Tallinna Sadama korruptsiooniloo tõttu, ei elanudki oma kohtuprotsessi lõpuni, kuigi ta polnud veel 60-aastanegi.

Peale kulukuse on pikale venivate ja õhust tühjaks jooksvate protsesside halb mõju ka õigussüsteemi usaldamise õõnestamine.

Olgu inimene süüdi või mitte, temast pika protsessiga elujõu väljakurnamine ei tohiks Eestis olla riigi kasutatav kohtustrateegia. See ei ole inimlik ja nõuab nii riigilt kui ka süüdistatavalt põhjendamatult palju raha ja aega.

Peale kulukuse on selliste pikale venivate ja lõpuks õhust tühjaks jooksvate protsesside halb mõju ka see, et kodanike usaldus õigussüsteemi vastu väheneb.

Esiteks tekivad inimestel kahtlused, kas prokuratuur ikka ajab õiget asja, kui ei suuda ega suuda väidetava süüdlase süüd tõendada. Enamasti võibki õiget asja ajada, aga erandlikud lood pälvivad paraku rohkem tähelepanu.

Teiseks tekib inimestel hirm samasuguse hammasrataste vahele jäämise ees – et mingil üsna otsitud põhjusel võib riik sullegi esitada süüdistuse, mille eest pead karistuse vastu võtma üksnes seepärast, et sul pole raha aastaid kohut käia.

Õnneks on Lemberi juhtum pigem erandlik. Mullu esimesel poolaastal oli kriminaalasjade keskmine üldmenetluse kestus maakohtutes 220 päeva ja ringkonnakohtutes 75 päeva, aga sellega ei tohi rahulduda. Ülipikki tõe ja õiguse taga ajamise protsesse tuleb riigil vältida.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid