Putin vahetas oma sõjakäigul juba jälle väejuhte. Mida sellest arvata?

Pidev komandöride vahetamine ja tagandamine näitab, mida Vladimir Putin operatsiooni edust ja oma ohvitseridest arvab. Relvajõudude eesotsas küdev võimuvõitlus läheb järjest tigedamaks.

1) Putin pole sõjaga üldse rahul

Avalikkusele räägib president Vladimir Putin, et sõda kulgeb plaanipäraselt ja pikaajaline kurnamissõda ongi see, mida Vene võimud ootasid. Komandöre aga ei vahetataks, kui nad oma tööga Putini arvates hästi hakkama saaksid. Dvornikovi ametisse saamisele varakevadel eelnes Venemaa häbistav taganemine Kiievi alt ja mujalt Põhja-Ukrainast. Tema vallandamine toimus veidi pärast Harkivi oblastis saadud sügisest lüüasaamist ja samal päeval, kui Krimmis lendas õhku Kertši sild. Ent kui Dvornikovi aega jäi vähemalt Mariupoli ja Sjevjerodonetski vallutamine, siis Surovikini ajal on teatatud vaid tagasiminekutest. Valusamate uudiste seas on Hersoni loovutamine ja aasta alguse raketirünnak Makijivkas, kus kantud kaotusi oli sunnitud kajastama ka Venemaa ametlik meedia.

Iseasi on, kui palju saab komandöri süüdistada selles, et Putini soovid ei ole teostatavad. Nii lääne, Ukraina kui ka Vene vaatlejad leiavad üldiselt, et Surovikin tegutses eelkäijatega võrreldes ratsionaalsemalt. Lääne luureallikate väitel hakkas president temalt esimest korda saama sõja kohta realistlikumat infot, ehkki see võis Surovikini mainet Putini silmis samal ajal kahjustada. Hersoni linna loovutamist peeti pärast Dnepri sildade purustamist üldiselt mõistlikuks sammuks ja Harkivi all nähtud kaos seekordsel taandumisel ei kordunud. Surovikin alustas ka Ukraina taristu masspommitamist, mis kurnab sealset õhutõrjet ja tsiviilühiskonna vastupanuvõimet.

„Mida Surovikin valesti tegi?“ küsis Twitteris Briti ekspert Mark Galeotti. „Tegelikult mitte midagi, me ei räägi siin kontekstis moraalsusest. Jah, oli igasuguseid tagasilööke, aga sellel, mida uus komandör kolme kuuga saab muuta, on piir. Ent Putin ei pruugi sellest aru saada või hoolida.“