Pidagem kõigepealt meeles, et kui rahvaarv väljaspool Tallinna ja Tartut kahaneb, nagu on pikalt olnud ja prognoosi järgi edasi läheb, siis enamikus omavalitsustes on keeruline kulusid koomale tõmbamata ots otsaga kokku tulla. Seda enam, et ennaktempos kahaneb neis tööealiste ehk KOV-ile maksutulu toovate elanike arv.

Suuremas hädas on praegu KOV-id, mille juhid ei tajunud, et reformiaegsete ühinemistoetustega kaasnenud rahaline leevendus on ajutine, või kus ühinenud vallad veavad ühendvalla vankrit nagu luik, haug ja vähk.

Regionaalpoliitika on pärast 2017. aasta haldusreformi peenhäälestamisse sumbunud, aga sellest ei piisa.

Aga ka valitsusel ja riigikogul on kujunenud olukorras oma osa. Esiteks, viimased valitsused on ju oma tegevusega populariseerinud suhtumist, et raha ei ole poliitilisele tahtele takistus – küll raha kuidagi leitakse.

Kusjuures KOV-idele Toompealt seda „kui tahame, on kõik võimalik“ heldust eriti jagu. KOV-idele ülekantava tulumaksumäära tõstmine edeneb väga visalt, pidades vaevu sammu kohustustega, mida riik nende kaela lükkab. Riik peaks suurendama KOV-ide üldist tulubaasi, mitte igal aastal vaidlema nendega üksikute kulutuste hüvitamise üle.

Praegu laekub KOV-idele 11,96% nende elanikuks registreeritud inimeste tulumaksu, aga see protsent võiks ja peaks olema mõnevõrra suurem. Toetust väärib ka linnade ja valdade liidu ettepanek eraldada KOV-idele kindel osa (10%) juriidiliste isikute tulumaksu. Ja kuna paljud inimesed n-ö elavad kahe või kolme eest – töötavad ühe ja elavad teise, suvel võib-olla kolmandagi omavalitsuse territooriumil –, peaks tegema mingi valemi KOV-ile mineva tulumaksuosa mitme omavalitsuse vahel jagamiseks.

Regionaalpoliitika on pärast 2017. aasta haldusreformi peenhäälestamisse sumbunud, aga sellest ei piisa. Tarvis on järgmisi reforme.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid