JUHTKIRI | Elu näitab, et plaanielekter pole lahendus

Jõulude ajal tundus veel, et universaalteenuse elektrist odavam börsielekter on kiiresti mööduv anomaalia – pühadeaeg ja paljud ettevõtted ei tööta. Aga nüüd on käes juba jaanuari teine pool ja aasta esimestel nädalatel on börsihind n-ö plaanielektrist veel soodsam olnud. Raha põleb praegu universaalteenuse lepingutes.

Kui nüüd keegi ütleb, et ta täpselt teab, mida elektri börsihind edasi teeb, siis ta valetab. Börsihind kõigub ja pool talve on veel ees. Küllap mingiteks perioodideks kerkib börsihind jälle universaalteenuse hinnast kõrgemaks. Aga kui olete kindlalt seda usku, et Euroopa energeetiline tulevik on sünge, siis on universaalteenuse asemel mõttekas võtta hoopis pikaajaline fikseeritud hinnaga pakett, sest need on soodsamad.

On aeg kaaluda universaalteenuse alternatiive ehk fikseeritud hinnaga pakette ja börsielektri juurde naasmist.

Need, kellel nimetatud veendumust pole, võiks praegu tõsiselt kaaluda börsipaketile tagasi mineku plusse ja miinuseid oma elektritarbimist arvestades. Kuna statistika järgi on veebruar olnud kõige külmem talvekuu, võib olla, et õige aeg universaalteenusest loobumiseks pole veel käes, aga vaim tasub paketivahetuseks valmis seada. Ja elektrimüüjatelt tuleb nõuda selle protsessi disainimist sama mugavaks, kui oli börsielektrilt plaanielektrile üleminek.

Põlevkivienergeetika, millel Eesti universaalteenus põhineb, on energiakriisi ajal küll värske kiirenduse saanud, kuid samal ajal on see CO² kvoodi tõttu energiaallikas, mis esimeste hulgas elektribörsil konkurentsist välja kukub, kui tuul puhub ja päike paistab. Põhjanaabrite ringhääling Yle kirjutas hiljuti koguni, et Soomet tabab juba lähitulevikus elektriuputus ja taas muutuvad tavaliseks fikseeritud nelja-viiesendise kilovatt-tunnihinnaga paketid. Ja kui Soomes on elektriuputus, siis valgub sellest üksjagu ka siia.

Ent ei pruugi eksida ka Elering, kes on teinud oma varasemates seisukohtades pöörde, jõudes viimases varustuskindluse aruandes järeldusele, et varustuskindluse tagamiseks on Eestil 2027. aastani ikkagi vaja ka põlevkivijaamu. Õigus võib tegelikult olla nii optimistidel kui ka pessimistidel – niimoodi, et suurema osa ajast on rohelist elektrit külluses, aga vahetevahel ei saada lühemat aega põlevkivijaamadeta hakkama.

Elektrituru viimase poolteise aasta sündmused, aga ka 2018. aasta ootamatu (ja ajutine) Põxit ütlevad, et ekspertide (rääkimata poliitikutest) võime ette näha, mis elektri hinnaga juhtub, on väga kehv. Väga palju on keerulisi muutujaid, mis tootmist ja tarbimist mõjutavad nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis. Investeeringuid tehes peab „poliitilise tahte“ alla suruma ja vähemalt üheksa korda mõõtma.