Kadri Mägi-Lehtsi: surm digiriigis või digiriigi surm? Lahendus oleks digitaalne patsienditestament

Iga inimene soovib olla kannatustest vaba ja hääbuda väärikalt. Ka suremisprotsess on inimkeskse tervishoiu osa, sest hoolimata meditsiini arengust ei ole inimesed muutunud surematuks. Praegu täie mõistuse ja tervise juures olles saan koostada tahteavalduse, et mind ravimatu haiguse korral ei elustataks ega tehtaks mulle aktiivravi, ja edastada selle oma lähedastele, lootuses, et nad mu soovi austavad.

Ent sageli kuuleb arstidelt, et lähedased ei ole ühel meelel, kus ja kuidas memm või taat surra soovis. Seega lükatakse ta viimaseid hingetõmbeid tegema haiglavoodisse. Eestis saab küll teha notariaalse patsienditestamendi, mida täita on lähedaste arvamusest olenemata meditsiinitöötajale kohustuslik. Kuid mis kasu on testamendist, kui see ei jõua õigel hetkel tervishoiutöötajani? Juba aastaid tagasi on juristid teinud ettepaneku luua vastav võimalus e-tervisesüsteemis.

Siin väljendubki taas üks Eesti tervishoiu järjekordseid kitsaskohti: digivõimaluste vähene kasutamine. Tervishoiu peamine eesmärk peaks olema inimese tervist taastada, töövõimet säilitada ja krooniliste haiguste korral kannatusi vähendada. Paraku ei saa analüüsida, kuivõrd hästi seda tehakse või kus on kitsaskohad, sest e-haiguslugudes ei ole andmed struktureeritud ja analüüsitavad.