DOCPOINTI SOOVITUSED | „400 surnukeha ja lõputult laga.“ Kevad Butšas, kurblooline glamuur ja kunsti nimel elav artist
(2)Täna algab 14. DocPoint Tallinna filmifestival. Nädala jooksul jõuab vaatajateni 36 maailma tipptasemel dokumentaalfilmi. Anname EPLilt mõned soovitused.
Me kõik mäletame uudiseid eelmise aasta 1. aprillist. Võib-olla mitte kuupäevaliselt, nagu Ukrainas toimuva verevalamise algust – ja annaks jumal, et peatset lõppu –, kuid Kiievi oblastis asuva Butša nimi ja pildid, mis selle tänavatel pärast Venemaa vägede taandumist eelmisel kevadel üles võeti, on paljudele inimestele eluks ajaks mällu sööbinud. Vaprad ukrainlased on Vene väed sundinud taganema üha kaugemale, kuid sõja lõpu asemel terendab Venemaa järgmine pealetung. Seepärast on paras aeg endale meelde tuletada, miks on ukrainlaste jätkuv toetamine ülimalt oluline. „Kui kevad tuli Butšasse“ näitab Butšat pärast seda, kui venelased olid linna maha jätnud üle 400 surnukeha ja lõputult laga. Mida tegid ukrainlased? Keerasid käised üles ja hakkasid korda looma olukorras, kus see nõudis üleinimlikku pingutust. „Butša“ on valus vaatamine, aga vajalik.
„Kui kevad tuli Butšasse“
Režissöör: Mila Teshaieva, Marcus Lenz
Riik: Ukraina, Saksamaa
Linastub koos filmiga „Kaugel“
Režissöör: Ruslan Fedotov
Riik: Ungari, Belgia, Portugal
Kavas: 02.02 kl 18.00 Tartu Elektriteatris; 03.02 kl 19.00 ja 05.02 kl 13.30 kinos Artis
Moepealinnades Pariisis ja Milanos siblib kuulsate moeloojate ja -sõude tuules ohtralt nn teise kategooria tähekesi, kes ometi sooviks ka endast jälje maha jätta. Kerge see pole. Kas või performance′i puhul on piir originaalsuse ja labasuse vahel ammu hägustunud.
Sellesse peadpööritavasse maailma viib vaataja režissöör Gianluca Matarrese. Idee sai ta siis, kui tutvus ühes Pariisi baaris USA muusiku ja kunstniku Casey Spooneriga. Sel neljapäeval 53. sünnipäeva tähistav mees on ehe näide loomeinimesest, kel õnnestus aastate eest veidi kuulsust mekkida, kuid peatselt oli pea unustatud. Spooner ei jäta jonni ja kisub end või poolalasti, et keegi teda ometi tähele paneks. Lisaks talle on keskmes „RuPaul’s Drag Race‘ist“ tuntud drag queen Violet Chachki ja disainer Michelle Elie.
Filmis näeb, kuidas nad tormavad ühelt ürituselt teisele, üritades ebakindlust eirata. „Olen rahast lage ja üksik, aga see on okei,“ sõnab Spooner.
Glamuurimaski taga pole sugugi kõik roosades toonides.
„Moetööstuse paabel“ („Fashion Babylon“)
Režissöör: Gianluca Matarrese
Riik: Prantsusmaa
Kavas: 03.02 kl 17.00 kinos Sõprus; 05.02 kl 20.00 kinos Artis
„Tukdam: Maailmade vahel“ räägib inimestest, kes lähevad surmale vastu meditatiivses seisundis, ja otsib vastust küsimusele, kas inimese teadvus võib säilida ka pärast tema surma. Kas film selle ka leiab, jäägu vaataja otsustada. Vaieldamatult õnnestunult näidatakse aga seda, millist mõju avaldavad uskumused inimese surmale ja ka selle järel. Tõsimeelsetele budistidele see film palju uusi tõdemusi paraku ilmselt ei anna, aga kui keegi vajab kinnitust näiteks nihilistlike eluviiside vähendamiseks, siis tasub vaadata.
„Tukdam – maailmade vahel“ („Tukdam – Between Worlds“)
Režissöör: Donagh Coleman
Riik: Soome, Iirimaa, Eesti
Kavas: 01.02 kl 18.30 kinos Sõprus; 03.02 kl 17.00 kinos Artis
Sinéad O’Connorist valminud dokfilmi peaksid vaatama kõik muusikaentusiastid, aga ka need, keda köidavad naiste õiguste või katoliku kiriku silmakirjalikkuse teemad. Tegemist ei ole albumitevahelise promofilmiga, vaid tõelise, süvitsi vaatava ja sotsiaalkriitilise ülevaatega oma kunsti nimel elava artisti elust. „Nothing Compares'i“ oli maailmale tarvis ja see väärib rohkemgi vastukaja kui vähemalt korra aastas linastuvad ülipopulaarsed dokumentaalfilmid meie aja suurimatest popstaaridest.
„Nothing Compares – Sinéad O’Connor“
Režissöör: Kathryn Ferguson
Riik: Iirimaa, Suurbritannia
Kavas 03.02 kl 19.00 kinos Sõprus
Briti kirjanik James Hilton kirjutas 1930ndatel romaani „Kadunud silmapiir“, kus kirjeldab loo lennuõnnetuse tõttu Tiibeti mägedesse sattunud neljast inimesest, kes avastavad seal maapealse paradiisi Shangri-La. Tegemist on müüdiga, mis elab inimeste teadvuses kui unelmate paik. Film üritab siiski tõestada, et Hiinas Yunnani provintsi Zhongdiani maakonnas selline paik asub. Eks unistada ikka tasu...
Filmis on ohtralt vanu filmikaadreid ja arhiivimaterjali, mida vaadates tekib sügav rahu, pildipool on muinasjutuline ja viib rännakule. Film on ses mõttes isegi veidi uinutav, nagu oli mõned aastad tagasi Jaan Tootseni Fred Jüssist tehtud dokfilm, mille seanssidel vahel väidetavasti pool saali magas. Ja mitte igavusest, lihtsalt nii rahulik ja hea oli olla. Film, mida vaadates tunned, et astud võlumaailma. Vähemalt ajalooliste kaadrite puhul.
„Shangri-La – paradiisi ehitamine“ („Shangri-La, Paradise Under Construction“)
Režissöör: Mirka Duijn, Nina Spiering
Riik: Holland, Rootsi
Kavas: 03.02 kl 20.30 Tartu Elektriteatris ja 04.02 kl 17.00 kinos Artis.
Festivali avafilm on Raimo Jõeranna „Gorikaturist“. See on portreelugu legendaarsest karikaturistist Gorist, ent on ka Eesti vabariigi algusaja ühiskondliku ja poliitilise elu koondportree.
Eesti esilinastused on ka kahel rahvusvahelises koostöös sündinud filmil, milles on olulisel kohal Eesti loominguline panus: Soome-Iiri dokumentalisti Donagh Colemani film „Tukdam. Maailmade vahel“ (vt eespool) ja Taani režissööri Jon Bang Carlseni „Arizona unelmad“, mille operaatorid on Erik Põllumaa ja heliloojaks Sten Šeripov.
Filmid linastuvad Sõpruse ja Artise kinos ning üks erilinastus koos kontserdiga toimub tänavu ka Kumus. Samuti saab festivali kavas olevaid filme vaadata Tartu Elektriteatris ning valitud linastusi ka Kuressaares ja Viljandis.
