NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: päästame Paunvere!

Lible: „Kui keegi sind päästma hakkab, siis on parem hõlmad vöö vahele panna ning joosta nii kiiresti kui jaksad, enne kui hilja.“

Ühel hommikul on keegi pritsumaja seinale suurte tähtedega kirjutanud:

„Päästame Paunvere!“

„Mida see siis nüüd peaks tähendama?“ kratsib Toots nõutult kukalt. „Mille eest seda Paunveret päästma peab? Minu meelest justkui kusagil ei põle ega uputa.“

„Head see kindlasti ei tähenda,“ arvab Lible. „Mina olen tähele pannud, et kui keegi sind päästma hakkab, siis on parem hõlmad vöö vahele panna ning joosta nii kiiresti kui jaksad, enne kui hilja. Näituseks, mul oli kunagi üks naisterahvas, kas just pruut, aga no midagi sellesarnast – vaata see inimene tahtis ka kangesti mind ära päästa. Kui kapist viinapudeli leidis, siis valas selle kohe solgipange tühjaks. Mina küsisin, et armas hing, miks sa teed sedaviisi – aga tema vastas: ma tahan sind joomise küüsist päästa, kallis Kristjan, sellepärast! No ma katsusin, et minema sain, suure vaevaga rebisin end selle „päästja“ küünte vahelt lahti.“

„Kui keegi sind päästma hakkab, on parem hõlmad vöö vahele panna ning joosta.nii kiiresti, kui jaksad.“

„Praegu Mari ei taha sind päästa?“ uurib Toots.

„Ei, Maril on kuldne süda rinnus. Tema ütleb, et põrgusse sa, Kristjan, lähed, aga eks seal olegi hea soe. Ma tulen ka sulle sinna seltsiks.“

„Jah, see on veel hea, kui päästjad viinapudeli tühjaks valamisega piirduvad,“ sekkub nüüd Paunveresse külla tulnud Kippel.

„Minul on palju kurvemad kogemused. Teie ju teate hästi, et omal ajal teenisin ma ärimees Nossovi juures, kelle kaubamaja asus keset suurt Peterburi linna. Aga siis juhtus nii, et seal tulid võimule enamlased. Ja nemad andsid kohe teada: nüüd on nii, et meie hakkame teid päästma! Inimene peab olema vaba, ta ei pea kapitalisti teenima. Ärimees Nossov võeti kinni ja lasti maha, kaubamaja pandi kinni ja tassiti laiali, mina jäin tööst ja teenistusest ilma. Säh sulle kala! Sellepärast mina kohe kardan, kui kuulen sõna „päästma“. Opmani-härra, rakendage hobune ette, teeme, et siit Paunverest minema saame! Uskuge mind, siin lähevad asjad hapuks.“

„Jah, noh...“ laiutab Toots käsi. „Kuidas ma siis nüüd sedasi korraga Paunverest minema sõidan? Kangesti tore ja kodune koht ju... Ehk ei ole asi nii hull. Uurime enne väheke, millega tegu.“

Kippel vangutab kahtlevalt pead, kuid ei vaidle vastu. Mehed kõnnivad edasi ja märkavad korraga Loll-Marti, kes parajasti apteegi seinale samasugust loosungit pintseldab.

„Mart, kurivaim!“ käratab Toots. „Mida sa teed? Kelle eest sa Paunveret päästa tahad?“

Mart, suur ja tugev mees kui karu, aga kangesti ara südamega, rääkimata sellest, et tal peas kõik asjad korras pole, viipab hirmunult käega maanteekraavi poole.

„Seal, põõsaste sees! Seal on kole mees! Nägu punane ja silmad punnis ja teeb muudkui tot-tot-tot!“

„Ah see!“ taipab Lible. „See on köster. Ta käis Kiire juures uut sabakuube tellimas, jõi tassitäie lambiõli ja see lõi tal põhja alt ära. Nüüd kükitab juba mitu tundi põõsas, püsti tõusta ei saa. Ära teda karda, Mart! See tot-tot-tot – seda ta ei tee meelega ega paha pärast, need on tema soolikad, mis reilenderit mängivad.“

„Jumala tõsi,“ kinnitab ka Toots. „Ära muretse, Mart, küll köstri kõht korda saab. Aga sina ära enam maali selliseid rumalaid loosungeid, tule parem Ülesoole, me pakume sulle õlut ja saia.“

Mardil läheb nägu naeru täis, ta viskab pintsli käest ja tõttab pikkade sammudega Ülesoo poole.