KULTUURIBIIT | Kunstnik Holger Looduse playlist
Sel korral valib „Kultuuribiidis“ muusikat kunstnik Holger Loodus, kelle isikunäitus „18 kevadist hetke“ avati hiljuti Kai kunstikeskuses.
Holger Looduse sõnul tähistab „18 kevadist hetke“ tema loomingus praegu aktuaalset teemat, milleks on hetkede vaatlemine peatuva aja seisundis, aeglustunud elutempos. „Näitusega kutsun külastajat seisundisse, mis võimaldab viivuks vaadelda enda ümber toimuvat neutraalselt positsioonilt. Näen seda hea lahendusena praegusele olukorrale maailmas, kus kaalukate jõudude omavaheline suhestumine on ülekuumenenud ja me ei leia enam ühtki sobivat meetodit olukorra kontrollimiseks,“ selgitab Loodus.
Holger Loodus on muusik, maali-, multimeedia- ja installatsioonikunstnik ning Eesti Kunstiakadeemia õppejõud. Tema teostele on iseloomulik kummastava, kohati ulmataolise reaalsuse või alternatiivajaloo situatsioonide konstrueerimine. Selleks kasutab ta analüütilisi ja samas poeetilis-filosoofilisi visuaalseid vahendeid, hüperrealistlikust maalist enda loodud mehhanismide ja videotest ruumilavastusteni.
Holger Loodus ütleb oma muusikavaliku kohta nii (listi kuuleb tervikuna ka siit):
Michele Mercure, „Antigone“
Panin selle loo esimeseks, kuna Michele Mercure on siin ära teinud suure töö ja leidnud üles puuduva lüli dinosauruste ja neandertaali inimeste vahel. Tuhat tänu talle selle eest!
Lena Andersson, „Middle Of Everywhere“
Kuskil on karussell, millel sõites hakkavad sulle noad aina lähemale tulema, nagu mõnes Edgar Allan Poe novellis. Õnneks tulevad tehnikud aeg-ajalt seda karuselli hooldama, lubades sul põgeneda.
Flipper, „Brainwash“
Kuulsin seda lugu esimest korda nii 15aastaselt. Mäletan teatavat segadust. Mõtlesin pikalt: miks see lugu mulle meeldib? Poistel läks seal lihtsalt midagi nässu ju? Peale seda on mulle kordused loomingus väga meeldinud.
Allolevalt YouTube’i lingilt kuuleb ka tervet playlist’i kronoloogilises järjekorras:
Woods, „Next To You and The Sea“
Mind valdab seda lugu kuulates kadedus: oleksin tahtnud ise selle loo autor olla. Moduleeritud kitarrid, lihtne meloodia ja ei lähegi asi läägeks – mida üks popiarmastaja veel tahab?
Galya Bisengalieva, „Umay“
Galya Bisengalieva näitab praegu Londoni avangadistidele, kuidas Kashstani steppides kihutades hobuse selga jääda. Ja sama soojaga ka muusikaauhinnad koju tuua.
Mitski, „Should’ve Been Me“
Kui uut The Smithsi ikka veel pikisilmi oodatakse, siis uus PJ Harvey on saabunud Mitskina. Isegi Iggy Pop kiidab.
Kurt Vile, „Wages Of Sin“
Loo lõpus hakkab mängima tohutu kaunis mellotroniflööt. Selle soolo pärast kuulan „Wages Of Sini“ viimasel ajal väga tihti. Terve album, „Watch My Moves“, on Kurt Vile’il üpris meeldivalt välja kukkunud.
Roland Kayn, „Rhenit“
Kayn programmeeris juba varastel 1980ndatel kõik oma süntesaatorid iseseisvalt töötama ja looma, vajutades ise ainult REC-nuppu. Ja mitmetunniseid plaate tuli nagu Vändrast saelaudu. Väga huvitav nüüd AI-ajastul kuulata, kus see inimese käsi seal täpsemalt on.
Six Organs Of Admittance, „Shelter from the Ash“
Kummitused tulid hoolimata mõistusest - nii selles laulus räägitakse. Ben Chasny kogu looming tundub kui pideva apokalüptilise meeleolu poeetiline väljendus. Kui kõik on nässus, alles siis saame uue maailma ehitada.
Willie Thrasher, „We Got to Take You Higher“
Inuiidi rokklauliku lugu 1970ndatest toob mu silme ette igatahes nii ansamblid Apelsin, Kontor kui ka Consilium. Sellise mõnusa rahvusliku arusaama rockmuusikast, südika soovi tõlgendada läänelikku kultuuri kuidagi koduselt. Selline värske naivism on nüüdseks küll muusikast kadunud, RIP.
