Põim Kama: see, kuidas kõik erakonnad praegu hirmudele mängivad, tekitab tõrget

Märtsikuine valik pole mitte küsimus sellest, kelle päästmise või kindlate käte hoolde end ajutiselt usaldada. Hoopis selles, kes sobivad riiki juhtima ja meid esindama ka siis, kui kriisi pole.

Varakult alanud ja seejärel õhust tühjaks jooksnud valimiste suur vastasseis meenutab filmi „Meie bränd on kriis“, kus USA-st sisse toodud kampaaniameeskond peab Boliivia elanikele maha müüma ebasümpaatse ja ilmselt ka mittesobiva kohaliku presidendikandidaadi. Kuna järsku ja tahumatut meest ei õnnestu valijale kuidagi meeldivaks teha, leitakse lahendus kriisi müümisest.

Kriisi müümine tähendab seda, et valija ette maalitakse hiiglaslik probleem ning pakutakse teise käega lahendust. Mõistagi saab selleks olla vaid üks kindel erakond või kandidaat, kes võib küll olla vastumeelne, aga paremat pole ja rasked ajad nõuavad. Mida täpselt, jääb selgusetuks ja polegi tähtis. Peamine on see, et meil on suur probleem, tunnetatud vajadus selle lahendamiseks ja vastus sellele vajadusele.