Murrang suhtumises. Ligi kolm neljandikku arste pooldab eutanaasia ja abistatud enesetapu seadustamist

Otsustamiseni on veel pikk maa, võimalik seadustamine eeldab põhjalikku ühiskondlikku arutelu.

Ühiskonnas kerkib aeg-ajalt esile küsimus, kas väärikas surm on inimõigus ning kas eutanaasia ja abistatud enesetapp peaks ka Eestis legaalsed olema. Aruteludele on hoogu andnud inimesed, kes on Šveitsis abistatud enesetapu teed läinud, näiteks Jane Paberit, kes 2019. aasta jaanuaris rääkis „Pealtnägijas“ oma loo, aga ka ALS-i surnud inimeste lähedased, kes on Eesti Päevalehes oma lugu jaganud. Eutanaasia all mõistame siinkohal seda, kui arst osutab aktiivset surmaabi. Abistatud enesetapp on elust lahkumine ravimite abil, mille on korraldanud arst, kuid inimene manustab ravimid ise.

Möödunud aasta aprillis alustas Tartu ülikooli peremeditsiini ja tervishoiu instituut koos Tartu ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliinikuga uuringut „Eestis töötavate arstide arvamus ja hoiakud eutanaasia ja abistatud enesetapu seadustamise kohta“. Uuringurühma kuulusid Aime Keis, Kadri Suija, Anu Aluoja, Mariann Kiudma ja Heti Pisarev. „Ühiskondlik arutelu näitab ka patsiendi vaates, et tunnetatakse vajadust, aga üks põhjus, miks meie teadusgrupp selle uuringu initsieeris, on see, et me pole ammu küsitlenud, mida arstid sellest arvavad,“ rääkis Tartu ülikooli meditsiinieetika õppejõud, Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukogu aseesimees ning Euroopa Nõukogu bioeetika ja inimõiguste juhtkomitee liige Aime Keis. 31 küsimusest koosnenud uuringu abil sooviti muu hulgas leida, kuidas on hoiaku seotud demograafiliste ja töövaldkonna teguritega.