REPORTAAŽ | „Ei mingit inimväärikust.“ Türgi linn peab valitsuse abita end ise rusudest välja kaevama

Türgi valitsuse päästetöötajad provintsilinnadesse ei jõua, sestap on katastroofiga tegelemine ellujäänute enda asi.

Barış Yapar oli 60 tundi üritanud oma vanavanemate surnukehasid nende kodu varemetest välja kaevata. 27-aastast psühholoogiatudengit abistasid ka tema vanemad Habip ja Sevcan, kuid meeleheitlik töö ei andnud tulemusi. Pärast möödunud esmaspäeval toimunud laastavat topeltmaavärinat kulus kaks ööpäeva, kuni Süüria piiri lähedal asuva Samandaği linna juurde jõudsid Türgi riikliku katastroofiameti esindajad. Kui väikesearvuline päästemeeskond viimaks kohale jõudis, käis töö maht neil üle jõu.

Yapari perekond nägi pealt, kuidas päästjad tõmbasid betoonirusude alt välja inimesi, keda nende pere oli tundnud aastakümneid. Seal oli kohalik kaupmees Semire Zubari, kelle juures olid nad aastaid sisseoste tegemas käinud. Seal oli Gönül Sakallı, keda tudeng Barış oli tundnud lapsepõlvest peale. Siis nägi ta ka Semire poja Hassani, oma lapsepõlvesõbra laipa. „Polnud enam ühtegi autot, millega teda surnukuuri viia,“ rääkis Barış. „Nii paljud inimesed juba vedasid oma autodega surnukehi. Nii et ainuke saadaolev sõiduk oli ekskavaator. Vaatasin, kuidas minu lapsepõlvesõber pandi ekskavaatori kopale, et ta surnukuuri viia. Selle nägemine, sellised äärmuslikud vaatepildid mõjusid mulle muserdavalt. Küsisin endalt, kas meil ei ole enam niigi palju inimväärikust, et oma surnukehad korralikult surnukuuri viia.“