Taavi Tõnisson: kuidas see juhtub, et ühed head inimesed hakkavad teisi häid inimesi ahju toppima?

Isikliku vastutuse küsimus on kõige olulisem, leiab pärast Grassi elluäratamist Kafka juurde siirduv lavastaja.

Taavi Tõnisson (43) istub „Plekktrummi“ teisel etendusel vaikselt Noorsooteatri tagareas. Kes teda näitlejana nägupidi ei tunne, kahtlustab tagasihoidlikus, oma tegelikust vanusest ligi kümme aastat noorem välja paistvas mehes vaevalt lavastajat, kellel on olnud julgust minna jõudu katsuma suure saksa kirjaniku Günther Grassiga. Grassi „Plekktrumm“ on maailmakirjanduse tippteoste seas kindlasti üks raskemini lavale toodavaid – liiga paks, liiga tihe, määratu haardega, ühekorraga hoomamatu, tulvil võrratuid võrdkujusid ja pöörast keelevõlu. See kõik ei saa ometigi lavale mahtuda!

Tõnissonile ei paista see olevat muret teinud – või kui tegigi, siis on õnnestunud esimesed etendused kõik nähtud vaeva heaks teinud. Tema trupp naudib ilmselgelt kõiki neid eriilmelisi väljakutseid, mille ette lavastaja on ta seadnud: sõna, muusika, laul, tants, rollivahetused, sundimatu liikumine traagilisest koomilisse. Grassi pöörane ja lopsakas külluslikkus on Tõnissoni käe all leidnud kohased ja vaatajat rõõmustavad lavavasted.