KOLUMN | Margit Adorf: mis see natuke põlvekatsumist ikka teeb... eestlase vaikuse eripärad

Viimasel nädalal on meedias ilmunud mitu artiklit selle kohta, kuidas eestlased vaikivad. Teavad, et asi on mäda, aga kellelegi ütlema ka ei hakka.

Kõige suurem kära tekkis muidugi treener Mehis Viru käitumisest noorte sportlastega, lisaks aga veel Õhtulehes ilmunud lugu Tallinna kooliõpetajast, kes ajas käsi külge põhikooliealisele õpilasele. Veidi teistlaadne, kuid sarnane on Päevalehes ilmunud lugu kriminaalse minevikuga turvamehest, kelle puhul tööandja kinnitab, et kõik on seadusega kooskõlas.

Mis mind hämmastab, on see, et miks eestlased vait on? Selleks, et treeneri lugu päevavalgele tuua, on vaja välismaalast, kes lõpuks avalduse teeb ja tema tuules siis on ka teised valmis rääkima. Kuid see lugu on pinna all hõõgunud juba mitukümmend aastat, sest juba 2007. aastal ehk pea kakskümmend aastat tagasi käis ajakirjandusest läbi Viru ahistava käitumise kohta vihjeid. Õhtulehe kolumnist sain nüüd lugeda, et spordiajakirjanik teadis juba 15 aastat tagasi midagi veel, millest ta ei kirjutanud. Ilmselt ei kirjuta siiani, ainult vihjab.