Saladokumendid näitavad: just nii plaanib Putini Venemaa Valgevene alla neelata
(315)Venemaa presidendi administratsioonis koostatud strateegiadokument maalib üksikasjaliku pildi, kuidas Venemaa plaanib lähiaastate jooksul Valgevene täielikult alla neelata. Dokumendi sai enda valdusse Eesti Päevaleht koos rahvusvaheliste meediapartneritega.
Mõni kuu enne praeguse Ukraina sõja algust koostatud dokument näeb lõppeesmärgina ette 2030. aastaks Venemaa ja Valgevene niinimetatud liitriigi loomise. Selle käigus „harmoniseeritakse Valgevene seadusandlus Venemaa omaga“, võetakse kasutusele ühine valuuta, Valgevene inforuumis peab täielikult domineerima vene keel ja vene mõte, militaarsüsteemid viiakse ühise juhtimisstruktuuri alla ja riiki rajatakse Venemaa relvalaod.
„Liitriik on oht Valgevene rahvale ja riiklusele. See ei ole võrdsete liit – see on Venemaa plaan, kuidas Valgevene alla neelata,“ ütles meile Valgevene demokraatliku opositsiooni juht Svjatlana Tsihhanovskaja.
Dokumendi päritoluga hästi kursis olev lääneriigi luureametnik, kellel ei olnud luba rääkida teemast oma nime all, lausus, et see koostati 2021. aastal ja tolle aasta sügisel tutvustati seda Putini administratsiooni asejuhile Dmitri Kozakile.
Kozak on Putini pikaajaline väga lähedane liitlane. Nende kahe tutvus ulatub juba 1990-ndate aastate Peterburi, kui mõlemad töötasid sealses linnasüsteemis. Kozakile allub administratsioonis kaks valitsust: esiteks välismaaga regioonidevahelise ja kultuurisidemete arendamise valitsus (VRKAV) ning teiseks piiriülese koostöö valitsus (PKV). Süütu kõlaga nimede taga peituvate asutuste tegelik sisu on endise NSVL-i territooriumil Venemaa riiklike huvide defineerimine ja edendamine. Need asutused on paljuski mehitatud endiste ja praeguste luurajatega.
2018. aastal VRKAV-i kõrvale loodud piiriülese koostöö valitsus läbis kaks aastat tagasi reformi, mille käigus määrati selle vastutusalaks nn läänesuund: Balti riigid, Valgevene, Ukraina ja Moldova. Putini ukaas sätestab, et PKV eesmärk on osaleda nende ettepanekute ettevalmistamisel, mis on seotud rahvusvahelise arengu projektide ja programmide elluviimisega majandus-, poliitika- ja humanitaarsfääris.
Nii Kozak kui ka PKV juht Andrei Filatov on Ukraina sõja tõttu Euroopa Liidu sanktsioonide all. Kozak lisati sellesse nimekirja juba 2014. aastal Krimmi sündmuste ajal, sest ta osales Krimmi Venemaaga integreerimise üle järelevalve tegemises. Filatov aga on EL-i teatel otseselt seotud Donetski ja Luhanski piirkondade Ukrainast eraldamise poliitika väljatöötamise ja elluviimisega.
Seejärel sai PKV korralduse koostada kõigi nimetatud riikide kohta uus strateegia, milles määratletaks Venemaa riiklikud huvid neis riikides just täpselt neis sfäärides. Oma töös oli PKV-l võimalik kaasata kõik vähegi olulised ministeeriumid ja muud riigiasutused. Muu hulgas panustasid strateegia loomisesse aktiivselt nii FSB, sõjaväeluure GRU, välisluure SVR kui ka Venemaa relvajõudude kindralstaabi töötajad.
Strateegia koosneb kahest osast. Esimeses esitatakse Venemaa lühiajalised (2022. aastaks), keskpikad (2025. aastaks) ja pikaajalised (2030. aastaks) eesmärgid. Need jagunevad omakorda kolme teemaplokki: esiteks poliitilised ja sõjalised eesmärgid, teiseks kaubandus ja majandus ning kolmandaks ühiskonnaga seotud (n-ö humanitaarsed) eesmärgid. Dokumendi teine osa on jaotatud kahte tabelisse ja toob eesmärkide kõrval esile ka nende täitmist takistada võivad ohud.
Esimesed eesmärgid on täidetud
Näiteks näeb see 2022. aasta eesmärgina ette poliitilise ja sõjalise eliidi seas venemeelse suhtumise sisseviimise, ärieliidis stabiilsete venemeelsete mõjugruppide loomise ning samuti ka Vene-sõbralike MTÜ-de loomise. Selle kõrval oli eesmärk suruda alla rahvuslikud ja läänemeelsed mõtted, viia lõpuni Venemaa huvidele vastav põhiseaduslik reform, pikendada Venemaa kasutatavate sõjaväebaaside lepingud ning seista ühiselt vastu NATO laienemisele ja Poola ning Balti riikide sõjalisele ettevalmistusele. Eraldi eesmärgina on nimetatud ka kogu Balti riikide sadamate kaudu toimunud Valgevene kaubaveo ümbersuunamine Venemaa sadamatesse.
Mullu veebruaris toimuski Valgevenes põhiseaduse muudatuste vastuvõtmiseks n-ö referendum. BBC kirjeldas neid muudatusi kui Kremlile järeleandmiste tegemist. Septembris aga sõlmiti leping, millega pikendati 25 aasta võrra Venemaa sõjaväe õigust kasutada Vileika ja Baranavitšõ linnades asuvaid sõjaväerajatisi: raadiosidekeskust ja raketirünnaku hoiatussüsteemi.
2025. aastaks kehtestatakse lihtsustatud viis Valgevene kodanikele Vene passide jagamiseks.
2025. aastaks peavad strateegiadokumendi kohaselt Valgevene poliitikas, sõjaväes ja ärieliidis tegutsevad Vene-meelsed mõjugrupid olema elujõulised. Samal ajal jätkub Valgevenes Venemaa sõjaväe kohalolu kasvatamine, tehakse ettevalmistusi, et kolida Valgevenes asuvad Vene armee varustamiseks vajalikud tootmisvõimed ümber Venemaale, ja kehtestatakse lihtsustatud viis Valgevene kodanikele Vene passide jagamiseks.
Oma passide välja jagamine on Venemaa tavapärane tegutsemisviis, mida on kasutatud muu hulgas nii Ida-Ukrainas, Abhaasias kui ka Lõuna-Osseetias. „Sealsetele inimestele jagatakse Vene passe, et oma huvisid laiendada. Nii saab Venemaa põhjuse sekkuda ja kaitsta oma kodanike huve. Kui vaja, saavad nad kaasmaalaste kaitse õigustusel sekkuda jõuga,“ selgitas üks lääne luureametnik.
Ühiskonnas nähakse 2025. aastaks ette Venemaa humanitaarse mõju maksimaalset laiendamist ning uute kultuuri- ja teaduskeskuste avamist ja Vene ühe pehme jõu peamise kehtestaja ning luurajatele ja mõjuagentidele kattevarju pakkuva Rossotrudnitšestvo kohalike harude avamist.
Veel tuleb võimendada Valgevenes Venemaa kultuurilise ja informatsioonilise mõju ja Venemaa meedia positsiooni ning anda Vene-sõbralikele ühingutele korralduslikku, rahalist ja õiguslikku abi. Majandusvallas tuleb 2025. aastaks tagada Valgevene tuumajaama integreerimine liitriigi elektrivõrku ning integreerida energeetika-, transpordi- ja kommunikatsioonisüsteemid.
Eesmärgiks liitriik
2030. aastaks tuleb dokumendi kohaselt aga Venemaa ja Valgevene liitriigi loomine lõpule viia, luua ühine piiripoliitika, koordineeritud välis- ja kaitsepoliitika, relvajõudude ühine juhtimissüsteem ning tuleb ühtlustada väljaõppe, tehnilise ja materiaalse toe standardid. Samuti nähakse ette ühise valuuta kasutusele võtmist. Dokumendis ei öelda küll sõna-sõnalt, et see on Venemaa rubla, ent kujutlusvõimele ei jäeta just palju ruumi.
Dokumendi sõnastuse järgi nähakse humanitaarsfääris 2030. aastaks ette tagada Valgevene inforuumis kontroll, ühine kultuuriline ruum, ühine lähenemine ajaloo tõlgendamisele ja vene keele kui riigikeele domineeriv positsioon valgevene keele üle.
Päevaleht ja meie partnerid näitasid dokumenti mitme riigi luureametnikele ning analüütikutele, et saada kinnitust selle ehtsuse kohta. Välisluureameti (toonase teabeameti) endine peadirektor Rainer Saks lausus, et just 2030. aastat puudutavad eesmärgid on selles loetletud selgemalt ja on olulisemad kui varasemaid aastaid puudutav osa. „On selge, et Venemaa ei jäta Valgevenet ripakile, vaid loomulikult võtab oma kontrolli alla. Iseasi, kas iseseisvuse hinnaga,“ ütles Saks. Ta nimetas üllatavaks ainult seda, et siht (2030. aasta) on nii kaugele pandud. „Miks peaks Venemaa nii kaua ootama?“
Ühe NATO liikmesriigi luureametnik lausus, et dokument ning selle sisu on täiesti usutav ja realistlik ning seda tuleb lugeda 2021. aasta kontekstis. „2021. aasta suvel eeldati [Kremlis], et hiljemalt kuue kuuga Ukraina alistatakse ja seal pannakse pukki nukuvalitsus. Järgmine samm oleks vältimatult olnud Valgevene. Kõik, mida selle paberi järgi ette nähakse, oleks siis kahtlemata ellu viidud,“ sõnas ta.
Sama allika sõnul ei ole see dokument hoolimata Ukraina sõjaga tugevalt muutunud asjaoludest Kremli silmis aegunud. „Venelased teavad, et neil on aega. See on üks põhjuseid, miks 2030. aastani tõmmatud ajajoon on tegelikult täiesti realistlik.“
Dokument ning selle sisu on täiesti usutav ja realistlik.
Rootsi välispoliitika instituudi vanemteadur ja Stockholmi Ida-Euroopa uuringute keskuse asejuht Martin Kragh ütles, et väliselt paistab dokument vastavat Venemaa poliitilise administratsiooni standarditele. „Selle sisu kattub suures plaanis sellega, mida me teame Venemaa Valgevenega seotud eesmärkidest alates 1990-ndatest,“ sõnas Kragh.
Kraghi sõnul näitab see dokument, et Venemaa tahab Valgevene üle saavutada samasuguse kontrolli nagu praegu Ukraina vastu sõda pidades. „Vahe on selles, et Valgevene üle tahetakse seda teha teiste, rohkem majanduslike, poliitiliste ja muud laadi hoobadega.“
Üks Ukraina sõjaväeluure allikas suhtus aga dokumenti skeptiliselt, osutades kohatisele sõnastuslikule ebaühtsusele dokumendi eri osade vahel. See võib olla tingitud asjaolust, et dokumenti koostasid eri inimesed eri asutustest.
Valgevene opositsioonijuhi Svjatlana Tsihhanovskaja peanõunik Franak Vjatšorka lausus, et Venemaal on nähtavasti peetud ajurünnak, mida Valgevenega teha. „Ukraina teemal on Venemaal aastaid olnud tuhandeid eksperte, aga Valgevene eksperte oli neil null. Pärast [Valgevene] revolutsiooni algust 2020. aastal hakkasid Vene mõttekojad, eksperdid ja Kreml mõtlema, mida selle riigiga teha. Et kuidas sai olla, et me ei suutnud ette näha Tsihhanovskajat, et toimus revolutsioon?“ arutles Vjatšorka. „Mis puudutab selliste plaanide elluviimist, siis Venemaa alati põrub, kui nad üritavad midagi süsteemset korraldada,“ lisas ta.
Suurimad ohud: lääs ja rahvuslus
Strateegiadokumendi ohte loetlev osa peatub pikalt NATO-l ja Euroopa Liidul. Selles esitatakse ohtudena Valgevene ja NATO või selle üksikute liikmesriikide võimalik lähenemine, läänemeelsete ja rahvuslikult meelestatud poliitikute positsioonide tugevnemine riigi presidendi lähikonnas, Valgevene eemaldumine SRÜ, Euraasia liidu või kollektiivse julgeoleku lepingu organisatsiooni kohustuste täitmisest. Kuuest piiriülese koostöö arendamise valitsuse vastutusalla määratud riigist – Balti riigid, Ukraina, Moldova ja Valgevene – on praeguseks kõik peale Valgevene pööranud oma pilgud selgelt läände. See aitab selgitada, miks on Venemaa silmis eluliselt oluline teha kõik mis võimalik, et hoida oma viimast lääne pool asuvat liitlast sama tegemast.
Ohuks peetakse isegi turumajandust, mis võiks suurendada kaubavahetust lääneriikide ja Hiinaga.
Samuti nähakse Valgevene inforuumis ohtudena ette lääneriikide ja Hiina rahastatud meediaväljaannete mõju kasvamist, rahvuslike ning Euroopa- ja USA-sõbralike meeleolude kasvu ühiskonnas, venevastaste müütide kultiveerimist ja seda, et Valgevene võimud võivad ühiskonda hakata tugevamalt valgevenestama. Ohuks peetakse isegi turumajandust, mis võiks suurendada kaubavahetust lääneriikide ja Hiinaga.
Valgevene politoloog Valer Karbalevitš lausus, et kuni Lukašenka püsib võimul, ei ole Valgevene läände pöördumine võimalik. „Kui tema režiim kukub, enne kui riik on jõutud integreerida Venemaaga, algab läänega suhete normaliseerumine,“ ütles ta.
Ta tõi esile, et Venemaa eesmärk on muuta Valgevene satelliitriigiks ja siduda endaga nii tugevalt, et mitte ükski valitsus või president, kes pärast Lukašenka lahkumist võimule tuleb, ei suuda riiki Venemaa geopoliitilisest haardest lahti rebida.
Plaan on endiselt jõus
Üks paljusid luureallikaid, kellega me selle loo tarbeks rääkisime, lausus, et Venemaa võtab selliseid plaane endiselt tõsiselt. „Sõda on nende plaanide elluviimist aeglustanud, aga kaugeltki mitte lõpetanud. Venemaa pikaajaline eesmärk saavutada Valgevene üle täielik kontroll kehtib endiselt ega ole muutunud.“
Sama allika sõnul on Venemaa ka teadlik, et Valgevene üritab neid plaane torpedeerida. „Osaliselt on see avalikult näha, näiteks poliitilise integratsiooni protsessidega venitamine. Venemaa jätkab aga [Valgevene] survestamist.“
Lukašenka ja Putini suhted on mitmetahulised. „Nad ei meeldi teineteisele eriti ja see on seotud ka asjaoluga, et jõudude tasakaal on nende vahel nii palju muutunud. Mõlemad ootavad, et teine sureks kiiremini,“ iseloomustas üks NATO liikmesriigi luureallikas nende suhet.
Rootsi ekspert Martin Kragh lausus, et mida suuremaks kasvab Lukašenka Putini-sõltuvus, seda tõenäolisemaks muutub Kremli plaanide õnnestumine. „Võib ka olla, et Kreml soovib näidata mõnda geopoliitilist võitu. Nii saaks näidata mõnda Lukašenkaga diili suure eduna, et kuidas me nende viha täis Ukraina natside ja kurja lääne vastu võitleme,“ lausus ta.
Venemaa presidendi administratsioon Eesti Päevalehe ja meie partnerite kommentaaripalvetele ei vastanud.
Valgevene president Aljaksandr Lukašenka on alates 2020. aasta massirahutuste verisest mahasurumisest, milleks ta pidi paluma abi Kremlilt, sisuliselt olnud Putini pantvang, kellel peaaegu puudub iseseisvaks tegutsemiseks ruum.
Nii ütlevad pea kõik eksperdid, kellega me selle loo tarbeks vestlesime. „Valgevene ja Venemaa integratsioon on Lukašenka poliitilise ellujäämise küsimus, nii maksab ta toetuse eest 2020. aasta sündmuste ajal,“ ütles Valgevene politoloog Valeri Karbalevitš.
„Toona saatis Putin Lukašenkat toetama Venemaa luure- ja politseieriüksused, kelle eriala on just rahvarahutuste mahasurumine. Vene ajakirjanikud saadeti [Minski], et võtta üle ajakirjandus, sest paljud kohalikud ajakirjanikud hakkasid streikima. Nii muutus Lukašenka Putinist väga sõltuvaks,“ meenutas Rootsi Vene-ekspert Martin Kragh.
„Lukašenka ja Putin on ideoloogiliselt lähedased ja Lukašenka usaldab Putinit palju rohkem kui valgevenelasi. Ilma Putinita ei oleks Lukašenka 2020. aastal vastu pidanud. Seetõttu maksab ta nüüd Valgevene suveräänsusega,“ lisas Svjatlana Tsihhanovskaja.
Ainuüksi viimase aasta jooksul on Putin ja Lukašenka omavahel kohtunud 14 korda. Viimati juhtus see eelmisel nädalal, kui Lukašenka teatas Kremlisse jõudnuna kaamerate ees Putini tervitusele vastates, et ega tal ju ei olnud valikut, kas tulla.
„Lukašenka on [Kremlile] olnud kogu aeg mugav, sest nad teavad, kuidas teda kontrollida ja hirmutada. Lukašenka kaudu on väga lihtne kontrollida Valgevene majandust, sõjaväge ja samm-sammult ongi riigi suveräänsust järjest Venemaale ära antud,“ rääkis Tsihhanovskaja nõunik Franak Vjatšorka.
Vjatšorka sõnul ei tohi tõsiselt võtta Lukašenka bluffi, et ta on selles ohver. „See ei ole nii, ta on Putini liitlane ja sõja kaassüüdlane. Ta ei reeda Putinit mitte kunagi ja ta on väga lühikese rihma otsas.“
Ukraina sõja ajal on Valgevene lubanud Venemaal kasutada enda territooriumi rünnakute alustamiseks, raketirünnakute korraldamiseks, aidanud Vene sõjaväge väljaõppe ja sõjatehnika remondiga.
Poola mõttekoja Ida-Euroopa uuringute keskuse vanemteadur Piotr Żochowski ütles, et Valgevene on rahvusvahelise õiguse kohaselt kaasagressor. „Praegu on Valgevene Venemaa relvajõududele hiiglaslik tagala ning ta on teinud Venemaale kättesaadavaks oma moona- ja sõjatehnikavarud,“ sõnas ta.
Saksamaa rahvusvaheliste suhete nõukogu vanemteadur András Rácz nimetas 2020. aastast kestnud muutust just julgeoleku vaatest oluliseks. „Valgevenes on üha rohkem Venemaa sõjajõudu ja on üha tõenäolisem, et Venemaa saadab sinna püsivad üksused.“
Ta tõi esile, et kui Valgevene muutub osaks Vene föderatsioonist, pikendab see NATO-Venemaa piiri 1250 kilomeetri võrra. „Selline ühinemine oleks Kesk-Euroopa jaoks sõjaliselt ja julgeolekualaselt ülisuure kaaluga. Näiteks Suwałki koridor muutuks veel haavatavamaks. Leedu ja Poola nõuaksid kohe täiendavaid NATO-vägesid Kesk-Euroopasse ja Balti riikidesse.“
