Andra Teede: Kaljulaidi ajal jõudsin juba ära harjuda, et räägitakse rohkem naistega, Karis pöördub jälle kogu rahva poole

Kui ma teismeline olin, armastasin neelata Remarque’i sõjaromaane ja olin natuke kade sealsete kangelaste peale, kes elasid-surid keset suurt seiklust.

Minu maailmas polnud mingit sõda, sest telekast nähtu jäi kaugele ja võõraks, vanameeste meenutused omal ajal Afganistani-kirve eest põiklemisest aga igavaks. Küll oleks tore, kui saaks ikka ise ka, kohver sigarettide ja ihupesuga kaasas, mööda pagulaseradu tallata, mõtlesin, ja keerasin lehte.

Nüüd olen kolmekümnendates, vastutan oma laste ja perekonna eest ning ei jõua ära kiruda varasemaid lolle soove. Praegu tahaks ainult, et sõjajutud lõppeksid, aga seda muidugi loota pole!