ARVUSTUS | Lõppematu rannapäev
Allee, üks Tallinna uuemaid kunstigaleriisid pakub oma pisut butiigilikus atmosfääris klassikalist maalinäitust vägagi klassikalisel teemal.
Allee, üks Tallinna uuemaid kunstigaleriisid pakub oma pisut butiigilikus atmosfääris klassikalist maalinäitust vägagi klassikalisel teemal. Tõsi küll, autori nimele pole esialgu veel kohane sama epiteeti lisada: Peeter Must on alles teel enese maalijana kehtestamise suunas, olles ERKI tarbekunstnikuna lõpetamise järel teinud karjääri teisel erialal ning aktiivsemalt näitustel esinenud vaid mõne viimase aasta jooksul. Ta viljeleb silmapaistva produktiivsega laadi, mida näituse kuraator Harry Liivrand nimetab neohüperrealistlikuks, ning on seejuures pühendunud juba põlise olemisega menumotiivile – suplejatele, mis impressionismiklassikuid eeskujuks võttes tähendab kaunitele, väheriietatud naiste kujutamist kesk jõudehetke rahu ja heaolu. Ei kõla just epohhiloovalt, aga seda huvitavam on näha, et üle-ekspluateeritud, igikonjunktuursesse žanrisse sukeldunud kunstnik saab hakkama millegi suhteliselt värskelt mõjuvaga.
Esitletav valik Musta viimastel aastatel valminud maalidest moodustab pigem kobara kui seeria; põgusatel sissevaadetel lõputusse päikeselisse suvepäeva pole ajalist ega sisulist järgnevust, need on ühe olukorra variatsioonid, millest tekib pigem suletud ruumis kumiseva kaja efekt kui koherentne tervikpilt. Kujutatav olukord on korraga idülliline ja argine. Maalist maali korduvad kaks modelli kas rannas, randa minemas või rannast tulemas, enamasti muretult alasti, tabatud justkui juhuslikel, erilise tähenduseta hetkedel. Kujutised tuginevad enamasti üsna vabalt klõpsitud moega fotodel, ent tabatud motiivid on maalile üle kantud moel, mis vormib need üürikeste, moondunud mälupiltide sarnaseks: neil on rõhutatult kirgas koloriit ning taustadetailid hajuvad abstraktsusesse (väärib mainimist, et enne figuraalkompositsioone viljeleski Must puhast abstraktsionismi).
Kunstiteosesse n-ö lumma tekitamise täpse viisi lahtimõtestamine on üldiselt tänamatu töö, aga spekuleerida võiks, et siinkohal on võti näiteks selles, et nähtav on ühtaegu väga lihtne ja tuttav (ilmselgelt Eesti suvi eredaima juulikuise südapäevapäikese ja kenade neidudega) ja meelelises plaanis kaasakutsuvalt vahetu (pole kuigi keeruline kujutleda stseenidega kaasnevaid helisid, lõhnu, maitseid), aga ometi on loodav „kajakamber“ ka eneseküllane, suletud ja kättesaamatu. Sealsed tegelased lustivad ja mõnulevad oma tardunud jõudeelu-hetkedes ega tee vaatajast mingilgi kombel välja. Tugevamatena esile kerkivatel piltidel nagu „Tiigitrepp“, „Oh seda isu“ või „Keskpäev“ on oma näilises kerguses ja ereduses jne lausa harvanähtav, nostalgilise varjundiga sisendusjõud. Oleks küll ebaobjektiivne jätta märkimata, et efekti võimendab ilmselt ka näituse ajastamine: loomulikult saabki helge rannailm keset lund ja talvetüdimust ainult veetlev paista.
