JUHTKIRI | Eesti keel ei sure, kui seda oskab tehisaru

Täna on Eestis emakeelepäev. Seda hakati pidama, inspireerituna 14. märtsil 1801 sündinud Kristjan Jaak Petersoni luuletusest „Kuu“, mille kõige tuntum salm tänapäeva eestlastele tuntud kujul kõlab nii: „Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“

Petersoni-aegses eesti kirjakeeles kõlas see veidi teistmoodi: „Kas siis selle maa keel Laulo tules ei voi Taevani toustes ülles Iggavust ommale otsida?“ Raske öelda, mida Peterson oma luuletuse meieaegsest variandist arvaks, aga meile on see loomulikult suupärasem. Hästi eesti keelt oskav inimene saab aru mõlemast.

Tõsiasi, et vähemalt kakssada aastat pärast „Kuu“ kirjutamist on need read endiselt paljudele eestlastele tuttavad ja armsad, võiks süstida optimismi, et eesti keel püsib ja areneb, see ei muutu aegamisi surnud keeleks ega asendu inglise või muu suure keelega. Eesti keel on jäänud ellu saksa ja vene keele surve all, miks peaks ta nüüd inglise keelele alla vanduma?