ARVUSTUS | „Poiss, kes nägi pimeduses“ aitab pimedusest välja

Lavastuse pimedad tegelased panevad mõtlema, kuivõrd harva näeb üldse Eesti teatrilavadel erivajadusega tegelasi. Ja kui palju harvemini veel erivajadusega näitlejaid ja etendajaid.

Nagu peaaegu kõik teatrietendused algab Marta Aliide Jakovski lavastatud „Poiss, kes nägi pimeduses“ pimedusest. Saalituled kustuvad, publik jääb vaikseks ja valgustamata laval võib märgata ainult üksikuid kontuure. Ometi kestab see pimedus tavapärasest kauem. Enne kui tuled uuesti süttivad, kuuleme kedagi justkui autos kohmitsemas, raadiojaamu vahetamas, telefonikõnet alustamas. Nõnda asetatakse publik viivuks pimeda positsiooni, aga nagu Jakovski lavastus näitab, ei erine see täielikult nägija omast.

Eriskummaline elulugu