KOLUMN | Margit Adorf: „inimvara väärindavad“ õpetajad küll palgatõusu ei vääri

Sel nädalal tähistati Eestis emakeelepäeva, mis minust üsna vaikselt mööda voolas, sest laisa inimesena ei viitsi ma eriti mingeid etteütlusi teha või kõleda ilmaga kuskil pargis ettelugemisi kuulata. Hea meel oli nende sõprade üle, kes oma loominguga tunnustust pälvisid.

Minu jaoks on eesti keel igapäevane töövahend ja ma ei tunne vajadust selles vallas end kord aastas kuidagi eriliselt proovile panna või pidukõnesid kuulata või pidada. Seda enam, et mitte midagi rõõmustavat tulevik ei paista toovat. Kuid see äratundmine tabas mind mitu päeva hiljem. „Pikad juhtmed!“ - kui paljud üldse veel mõistavad seda väljendit?

Ühesõnaga - vaatasin mina neljapäeva õhtul teleuudiseid, jutt koalitsiooniläbirääkimistest, haridusest, õpetajate pöördumisest. Rahuliku mulina taustal tabas kõrv aga hirmsa sõnaühendi: „inimvara väärindamine“. Õudne! Esimese asjana seostus sellega metsaraie ja sealt pärit kurikuulus väljend „metsa väärindamine“.