Mulle tundub, et küsimus on muusikas, Prokofjevi helikeeles. Kui Tuhkatriinu lugu on ameeriklastele lihtsasti mõistetav, siis helilooja minu arvates isegi džässilikud lahendused tekitavad sealsetes lavastajates hirmu, et kas publik ikka mõistab ja neelab alla. Prokofjevi loodud muusika on sügavam kui Perrault’ muinasjutt ise.