ARVUSTUS | Välja higistatud valu. „Savvusanna sõsarad“ peaks olema meestele kohustuslik vaatamine

Anna Hintsi „Savvusanna sõsarad“ mitte üksnes ei vasta kuude jooksul suureks aetud ootustele, vaid liugleb neist enesekindlalt üle.

Dokumentaalfilmid kipuvad enamasti tulema ja minema ilma mängufilmidele osaks saavat tähelepanu pälvimata. „Savvusanna sõsaratega“ on teisiti. Juba ainuüksi jaanuarikuise Sundance’i filmifestivali kavva pääsemine pakkus kultuurivaldkonnas küllaga kõneainet. Sealt saadud lavastajapreemia on aga saavutus, millele on võrreldavat vastu käia ainult mõnel üksikul Eesti filmil.

Ookeani taga kogetud menu tähendab eemalt piidlevale huvilisele küllap vähemalt kaht küsimust: millest kogu kõmu ja kas „Savvusanna sõsarad“ on seda tõepoolest väärt?