FOTOD | Adamson-Ericu muuseumis näeb Eesti autorite metsa- ja loodusmaastikuid ning loomaskulptuure
Adamson-Ericu muuseumis näeb Leili Muuga, Enn Põldroosi, Olga Terri, Olav Marani ja teiste Eesti autorite metsa- ja loodusmaastikke koos 20. sajandi loomaskulptuuridega.
Väljapanek uurib metsa kui kultuurilise fenomeni kujunemise ja kinnistumise ühte peatükki hilisnõukogude perioodil – ajal, mil sai järjest selgemaks, et inimtegevus ja metsamajandus on ohustamas looduskeskkonna tasakaalu.
Näituse idee on ajendatud viimastel aastatel peetud teravast avalikust arutelust Eesti metsade käekäigu ja heaolu üle. Metsamajandamise ja keskkonnahoiu kõrval rõhutatakse alati ka metsa kultuurilist tähtsust – fenomeni, mille loomisesse on oma panuse andnud ka kunst. Siinsete autorite pildilooming ja nägemus on aidanud metsa siduda meie väärtusruumi ja kultuurilise enesemääratlusega.
1970.‒1980. aastatel kujutasid kunstnikud oma loomingus tihti loodus- ja metsamotiive. Samal ajal tõstis pead aktivistlik loodushoiuliikumine, mis võitles metsamajandamise negatiivse mõju vastu. Rajati kaitsealasid ning peeti nn soode- ja fosforiidisõdasid. Metsaga seotud teemad olid õhus sama teravalt nagu nüüdki ja see kajastus ka kunstiteostel, mis rahutuid meeleolusid mitmel eri moel peegeldasid.
Paljud Eesti kunstnikud on jäädvustanud vahetut looduskogemust või mälestuspilte neile olulistest metsadest, sageli inimtegevusest puutumata looduskooslustest oma ilus ja harmoonias. See on meie kultuuriruumis aidanud luua metsadest positiivse kuvandi. Näiteks on Leili Muuga kujutanud hingestatult oma suvituspaiga Lohusalu kadastikku ja teisi sugestiivseid loodusmaastikke.
Inimtegevuse mõju loodusele on tõlgendatud mitmeti. Olav Marani ärevates värvilaikudes talletatud lageraielank kätkeb sootuks teistsugust meeleolu kui Aili Vindi muinasjutumaastikuna mõjuv noor istutatud mets. Paljud kunstnikud on kujutanud ka 1971. aastal Eesti esimese rahvuspargina rajatud Lahemaa loodust. Näiteks toob Enn Põldroosi maastikusari vaatajani Pudisoo motiivid, Miralda Pajumaa teos aga päikeseloojangu värvides Lahemaa männisalu. Olga Terri töödes näib mets olevat hoopis tunnetuslik kategooria, teatav meelelaad või psühholoogiline salapaik. Herald Eelma graafilised metsloomad teevad aga kummarduse metsade liigirikkusele: selle säilitamine oli üks looduskaitse murekohti 1970. aastatel, kui avaldati Eesti esimene punane raamat, mis pani aluse ohustatud liikide kaardistamisele.
Nähes puude taga metsa, tajume suurt pilti. Looduskeskkonna jätkusuutlikkus on suuresti kultuuriküsimus ja metsa tulevik sõltub sellest, millist kuvandit me ühiskonnana metsast loome.
