See oli nagu päriselus aset leidev katastrooffilm, mille süžee visises aegamisi õhust tühjaks, sest säärast katastroofi, mis valitsuste alustatud „püsid kodus, püsid elus“ hullust oleks ehk õigustanud, ei tulnudki. Teineteisele tahtlikult või tahtmatult lähemale kui kaks meetrit sattunud või mängu- või spordiväljakuid kasutada julgenud inimesed ei kukkunudki surnult maha. Katastrooffilmi asemel hakkasid järgnevad kaks aastat meenutama eriti suures mastaabis psühholoogilist eksperimenti inimeste isoleerimise, manipuleerimise ja üksteise vastu üles keeramise vallas.