KOROONAPOHMELUS | Villu Zirnask: eriolukorra aastapäeva puhul võiks tühistada enamiku koroonapiirangute rikkumise eest määratud karistusi

25. märtsil kolm aastat tagasi keeras Eesti valitsus kaks nädalat varem välja kuulutatud eriolukorrale täistuurid peale – kaubanduskeskused suleti (koolid juba olid kinni), tänavatel (avalikest siseruumidest rääkimata) tohtis liikuda vaid 2+2 reegli järgi.

Paljud omavalitsused püstitasid laste mänguväljakute ümber tõkked või vedasid ohulindid – hoidke eemale, püsige kodus! Tänavatel sõitsid politseiautod, ruuporitest kõlamas korraldus kodus püsida. Politsei käis populaarsematel matkaradadel patrullimas, kas inimesed ikka täidavad 2+2 reeglit. Sotsiaalmeedias õpetasid aktivistid, kuidas desinfitseerida poest toodud kaupa viina ja seebiveega. Praegu vastupidiste vaadete pärast pilgatud poliitik Kalle Grünthal käis riigikogus ringi tollal defitsiitse kaitsemaski ja kilest vihmakeebiga.

See oli nagu päriselus aset leidev katastrooffilm, mille süžee visises aegamisi õhust tühjaks, sest säärast katastroofi, mis valitsuste alustatud „püsid kodus, püsid elus“ hullust oleks ehk õigustanud, ei tulnudki. Teineteisele tahtlikult või tahtmatult lähemale kui kaks meetrit sattunud või mängu- või spordiväljakuid kasutada julgenud inimesed ei kukkunudki surnult maha. Katastrooffilmi asemel hakkasid järgnevad kaks aastat meenutama eriti suures mastaabis psühholoogilist eksperimenti inimeste isoleerimise, manipuleerimise ja üksteise vastu üles keeramise vallas.