ARVUSTUS | Nähtamatu näitleja. „15 meetrit vasakule“ loob häid rolle, kuid saali need ei paista

Endla lavastust „15 meetrit vasakule“ seitsmendast reast vaadates võib tõdeda, et kaamerad on puudu. Peale selle, et näitlejatel pole teksti, pole neid ka näha. Aga mida siis vaadata?

Kanalisatsioonitorude müügimees Eino Hiekka (Meelis Rämmeld) sõidab Saksamaale kirjanik Saarelaise (Sten Karpov) raamatuid müüma. Miks just Eino? Sest tema kolleeg on Saarelaisele Eino visiitkaardi andnud. Eino ise ei tea raamatutest mitte midagi. Ees ootab laevareis Travemündesse ning road trip läbi Saksamaa, kohtumised, sekeldused, ja kahtlemata õnnelikuvõitu lõpp. Teisiti ei saaks, sellistel Einodel on ikka õnnelik lõpp. Lavakujundus lubab põnevust: liikumist eri tasapindadel, osalt varjatud mängu eesriide taga, laval on päris auto…

Eino lesib diivanil, kui telefon heliseb: Saarelainen helistab kohvikust, mis asub tellingul enam-vähem lava ja lavataguse joonel. Tellingu horisontaaltala varjab küll seitsmendast reast vaadates Saarelaise näo ära, aga see tundub situatsiooni ja edasist lugu arvestades väike asi. Paraku hakkab neid asju kuhjuma. Näitlejad ei saa energiat üles: teksti on vähe ja augud täidetakse mökitamise või öö-öödega ära. Kleer Maibaum Eino proua osas on enesekindel ja kamandav matroon, aga ka temal jääb tekst soiku. Justkui esitataks soomlase vähest teksti eestlasliku joviaalsuse ja energiaga, kuid auke ei osata täita. See ehk ei paistakski nii väga silma-kõrva, kui tekst poleks rõhutatult kirjanduslik, riigikeelne. Jääb mulje, nagu oleks lavastus olnud tükk aega pausil ja tagasi tulnud näitlejatel pole tekst peas.