Soome ja Rootsi NATO-ga liitumise ajend on muidugi mure omaenda julgeoleku pärast. Kõik alliansiga liitunud riigid, sealhulgas Eesti, lähtuvad täpselt samast kaalutlusest. Venemaa agressiivsus ja ebausaldusväärsus ei jäta muid võimalusi. Soomlased ja rootslased mõistagi teadvustavad, et Venemaa ei pea lugu teiste riikide sõjalisest liitumatusest. Moskva peab seda pigem nõrkuseks, mis tuleb Venemaale kasuks. Ukraina vastu peetav täiemahuline ja barbaarne sõda demonstreerib veenvalt, mis võib juhtuda riigiga, kelle kohal ei laiu NATO vihmavari.

Soome astumine NATO-sse on Venemaa jaoks eriti valus nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt. Meie põhjanaabrid püüdsid dialoogi pidada, kuni moskoviidid ületasid kõik võimalikud piirid. Eelmise aasta 24. veebruaril oli pilt selge. Nüüd pole Kremlil Põhja-Euroopas enam ühtegi partnerit, kes püüaks Venemaa käitumist veel kuidagi mõista. Poolhallid tsoonid Läänemere piirkonna julgeolekus kaovad lõplikult Rootsi astumisega NATO-sse.

Põhjanaabrite sulandumine NATO-sse läheb sujuvalt

Soome sõjaline panus NATO kollektiivkaitsesse on väga oluline. Põhjanaabrite maa- ja õhuvägi on eriti tugev, võrreldes näiteks Balti riikide võimetega. Peale selle annavad Soome (ja Rootsi) hindamatu panuse NATO kollektiivkaitse planeerimisse ja logistikasse (lennuväljad, sadamad, varustusteed) kogu Põhjala-Balti piirkonnas.

Soome ja Rootsi liitumine ei muuda Suwałki maakitsuse kaitsmist otseselt kergemaks, kuid nad kindlustavad Balti riikidele (eriti Eestile, mis asus seni NATO „poolsaare“ tipus) palju paremaid ja kiiremaid võimalusi kriisiolukorras sõjalist toetust saada.

Igal uuel liikmesriigil võtab aega, et NATO-sse nii-öelda sisse elada, kuid Soome on selleks küllalt pikalt valmistunud, mistõttu tõotab põhjanaabrite sulandumine allianssi kulgeda sujuvalt.