Esimene tähelepanek: Reformierakond pettis oma valijaid. Aastakümnete jooksul valitsemisest läbi imbunud reformierakondlased mängisid valimiskampaanias suurepärase partii pokkerit, kus lubati, et Eesti on kindlates kätes, maksukoormus ei kasva ning tugev majandus loob kodanikele jõukust ja vabadust. Sealjuures võluti kena näoilme ette ning räägiti Eesti eduloost, kui oli juba selge teadmine, et riigikassa kõmiseb tühjalt ja makse tõstmata sealset kaja (peegeldunud heli, mitte peaminister!) vaigistada ei saa.

Eesmärk pühitses aga abinõu ning nii tõid oravad pessa suure häältesaagi ning piisava arvu mandaate, et neid ei saaks riigipiruka jagamisest kõrvale jätta. Tulemus on nüüd käes: taaskord peaministriportfell ning suurema õigus väiksemaid partnereid jooksutada nii nagu vaja. Aga just seepärast kuulub ka vastutus maksutõusude eest just Reformierakonnale. Muide, vahemärkusena tuleb tõdeda, et lause „Reformierakonna valitsus tõstab makse“ kõlab lausa uskumatult. Küllap sama uskumatult kõlab see ka nende valijatele.

Teine tähelepanek: Eesti 200 neutraliseeritakse täielikult. Valijatele lubatud pikk plaan ning uus arenguhüpe summutatakse ministeeriumite pikkades koridorides, tehes plaane personaalriigireformiks, mis küll kõlab kenasti, aga sisuliselt saab energia mahalaadimise laadseks tööülesandeks. Ees ootab ka raske aeg, mis paratamatult kaasneb iga edulooga, ehk uue reaalsusega kohanemine. Partei esimehe ebakindel positsioon seoses valitsusest väljajäämisega vaid süveneb ning poliitilised arveteklaarimised on saabumas – sest esimest korda on, mida jagada, on, mille pärast riidu minna. Alanud on pöördumatu protsess, kus Eesti 200 uue tulija efekt lõppes ning sellest saab täiesti tavaline erakond suuremate ja väiksemate intriigidega.

Kolmas tähelepanek: sotsid loobusid valitsusse mineku nimel põhimõtetest. Praegu on isegi keeruline öelda, kas oma valijaid petsid rohkem reformierakondlased või sotsid, kuid mingil viisil ei saa nad olema tasakaalustaja rollis, nagu erakonna esimees koalitsiooniläbirääkimistele minnes ütles. Tegelikult on olukord isegi vastupidine, sest sotsiaaldemokraatlik roos saab selleks viigileheks, mis hakkab katma Eesti inimeste vaesumist.

Neljas tähelepanek: majandus pannakse seisma, keskklass kooritakse paljaks, vaesed jäävadki vaesteks. Juba valimispäeva järgsed jutud sellest, kuidas tegelikult ikka riigil raha pole ning nüüd on vaja hakata kärpima, kärpima ja veel kord kärpima, pani häirekella paljude inimeste jaoks helisema. Eesti on püsinud pikalt euroala hinnakasvu eesotsas, majandus on pööranud langusesse, eksport väheneb, elatustase langeb ning euribor jätkab kasvamist – valitsus aga ei plaanigi käituda kontratsükliliselt ehk tuua majandusse rohkem avalikku raha. Selmet tehakse järgmine rahakaasamise ring inimeste arvelt – esimese tegi juba Eesti Energia – ning minnakse käibe- ja tulumaksuga matsidelt veel seda raha ära võtma, mida need rumalad on alles hoidnud (kas mäletate veel maksuvaba reede lubadust?). Muide, automaksu kehtestamist kompenseeritakse tasuta ühistranspordi kaotamisega – kohe mitmekülgne võit riigikassale.

Kahjuks tuleb tõdeda, et koalitsiooniläbirääkimised möödusid eebenipuust tornis, kus ei lastud end häirida hallist argipäevast. Vaatamata halbadele uudistele loodava valitsuse poolt on pikk nädalavahetus vähemalt päikeseline: minge parem jalutama, see ei ole veel maksustatud.