ARVUSTUS | Üksi üksmeelsele grupile vastu. Toompere utoopia Draamateatris

Toompere lavastus „12 vihast meest“ räägib sotsiaalsest kurtusest ja sellega kaasnevast empaatia puudumisest.

Üks mu koolipõlves enim meelde jäänud filme on Sidney Lumeti 1957. aastal Reginald Rose’i telelavastuse stsenaariumi põhjal vändatud „12 vihast meest“. Ameerika filmid olid tolleaegses nõukogude kinolevis haruldused ja tekib küsimus, kuidas see film meieni üldse jõudis. Võib-olla oli Hruštšovi sulaajal kellelgi kavatsus ka Nõukogude Liidus kunagine tsaariaegne vandemeeste kohus taastada? Kuid mitte ainult kohtu telgitagusesse piilumine, vaid lausa uskumatuna tundunud võimalus, et igal inimesel on õigus enda isiklikku arvamust vabalt väljendada ja seda kaitsta, tegi tol ajal filmi siinpool raudset eesriiet lausa vapustavaks.

Arusaamatusena mõjub tänase päeva teadmiste seisukohalt ka see, et pool sajandit hiljem, 2007. aastal otsustas sellest teha oma versiooni üks praeguse Vene režiimi kõige jõhkramaid õuelaulikuid Nikita Mihhalkov, kelle filmis „12“ tegi kaasa tollane vene meesnäitlejate eliit. Aastaarvu silmas pidades on aga eriti uskumatu, et Rose/Lumeti latiinopoissi, kelle süüd oma isa tapmises vandemehed arutavad, asendas Mihhalkovi filmis noor tšetšeen, kes olevat tapnud oma kasuisast vene ohvitseri. Mihhalkov laseb vandemeestel (selline institutsioon oli Venemaal tolleks ajaks tõesti taastatud!) tolle poisi õigeks mõista.