Kui hakata mõtlema minu „lihtsast“ elust – olin 3,5-aastane, kui mu vanemad lahku läksid. Kuskil 14–15-aastaselt oli mul kasuisa, kes läks samuti ära. Pidin hakkama majapidamise eest vastutama, sest vend oli kogu aeg spordilaagrites. Mina tegelesin kodus näiteks keskküttega, mis töötas naftal. Tegelikult oleksin pidanud sel ajal õppima.

18-aastaselt kirjutasin alla dokumendile, kus ütlesin lahti Nõukogude Liidu kodakondsusest. Lahkusin oma isamaalt teadmata, kas siia üldse tagasi saan tulla. Mul oli 140 dollarit ja kaks kotti, millest ühes olid voodilinad. Rebisin juured lahti, minust sai pagulane algul Euroopas ja siis Ameerikas, kus elasin algul sotsiaalabist.

Siis ühel päeval poos mu isa end üles.