Annika Laats: jätame pärast surma oma elundid teistele. Ka kristlik õpetus toetab seda

On soe ja ilus mõte, et saan kellelegi pärast surma abiks olla

Surmast või elundite annetamisest rääkimist peetakse kahetsusväärselt raskeks, kuigi lõplikkus on elu loomulik osa. Tegelikkuses võib teadmine isetust aitamisest ja teistele elu kinkimisest pakkuda lohutust ja kergust.

Eestlased on isemoodi rahvas. Väidetakse, et me oleme kangesti ratsionaalsed ja seetõttu usuleiged, kuid minu meelest ei ole need asjad omavahel seotud. Kristlasena tundub mulle, et me oleme ebausklik rahvas just seetõttu, et meil pole usaldust jumala vastu, ning sellega kaasneb hirm rääkida surmast ja elu lõplikkusest. Meid kummitab irratsionaalne ebausk, et surmast rääkides kutsume kurja karja, kuigi tegemist on loomuliku elu osaga, millest vestlemine on äärmiselt vajalik.